Hall on taevas ja must on maa
Sajab ja sajab lõpmata
Udusse upuvad sihid kõik eel
Haige on süda ja väsinud meel
Ah,kui nii palju,nii palju ei sajaks
Tuul selle udu kord laiali ajaks
Ilm aga sumestub, hääletu
sügispäev jõuab õhtule ju
Kuhu küll lõppeb rändaja tee
Öö tuleb,pime ja pilkane
Ah, kui nüüd taevatähtigi poleks
Kui veel see öögi nii otsatu poleks
Sellise vaimusünnituse leidsin oma päevikust. Kust ma selle maha kirjutasin, kes on autor, mis on pealkiri - kes seda enam mäletab...
Aga see on üks väheseid luuletusi mis mulle kuidagiviisi hinge läheb, pealegi sobib see suurepäraselt tänase ilmaga.
Vihmased ilmad on...huvitavad. Panevad alati mõtlema igasuguste asjade peale, emotsema.
Tänane oli nagu iga teine poolmõttetu päev: tööl polnud midagi erilist, tsättisin niisama Kristeliga, ta on päris kift...kuulab head muusikat jne.
Seejärel koju, koristasin, siis tuli ema koju. Vaatasin filmi "Dear Wendy". Üle keskmise diip, päris laheda sisuga ja üldse päris kift film oli. Vaataks ka teist korda.
Nüüd siis niisama emotsen,kolan youtube'is (eriti spets koht kui sul on eluigav ja sa ei viitsi midagi liiga keskendumistnõudvat teha). Üldse olen viimasel ajal mingi vastik emokas olnud. Isegi oma bestikatega pole suhelnud normaalselt. Jama.
Ega jah...ehk on Mare msn'is,vb saan jälle temaga niisama kõigest ja mitte millestki rääkida, eriti tore kui keegi viitsib õhtust-õhtusse sinu lolli möla kuulata ja seda mitte (väga) pahaks panna.
Aga ei: Pärtel just helistas ja kutsus Patrickusse,polegi ammu kusagil käinud. Lähen viskan pigu peale. Alksi ei taha...sai nagu lubatud et enam ei tarbi...
P.S: Vastik on, kui sind kummitab muusika, mida sa südamest põlastad:Vihmavari
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar