Pähh...

Mul on jälle tunne, et ma olen halb inimene.
Kui ma täna ka joon, siis ma olen nädal aega joonud juba. Aga täna ma plaanin koju jääda, mõnda filmi vaadata ja mitte juua. Ja ma suitsetan ka liialt palju.
Kus on nüüd mu tahtejõud, kui seda tõeliselt vaja on? Tahaks kõik maha jätta, hakata sporti tegema korralikult ja elada täisväärtuslikku elu. Mul on endalt juba tunne, et aeg hakkab juba nii kaugele jõudma, et ma ei saa joomist ja lollusi põhjendada puberteedi või faktiga, et me oleme noored ainult korra elus. Ma hakkan vanaks jääma vist...ja igavaks.

17.august kell 16.00 on mul telemajas "2 takti ette" ettelaulmine. Ma pole midagi ette valmistanud, ma pole terve suve laulnud ja ma ei oska absoluutselt laulu valida. Muidugi, ma arvan, et ka kõige suurema pingutuse juures ei pruugi ma edasi saada, aga ma tahaks ikkagi minna sinna lootusega, et ma võin edasi saada...või siis vähemalt, et ma andsin endast parima. Praegu mul seda tunnet ei ole.

Terve juuli on olnud vastik. Välja arvatud Angaaripidu ja Pärnuskäik. Aga muidu küll: midagi ei ole asjalikku teinud, pole näinud neid inimesi, keda oleks tahtnud näha ja pole üldse mingil määral kasulik olnud. Ainult oma rahadega alkoholitööstust toetanud. Mõttetu tüüp.

Ma kuulan oma lapsepõlvearmastust, Offspringi, ja see on ikka nii hea.
Einoh...võibolla on see emotuju tingitud jälle vihmasest päevast, aga kes teab.
Ma nüüd lähen ja mõtlen välja, kuidas olla parem inimene enda ja teiste jaoks.