Paah. Nüüd on see käes: taaskordne debor. Olingi juba liialt kaua õnnelik olnud, hakkas endalgi juba imelik. Misery, my dear, I'm back...
Kuid seekord on asi vist teisiti. Ma ei tunne end halvasti, kuna mul ei lähe hästi, ma tunnen end halvasti sellepärast, kes ma olen. Minus on nii palju vigu. Mind häirivad need pisiasjad, detailid...
Kasvõi näiteks see, et ma koguaeg kolme punkti kasutan. Mõttetu mure, eks. Aga see häirib mind. Lihtsalt häirib. Samuti häirib mind mu füüsis, mu mentaliteet, mu otsustusvõimetus, mu olemus. Ma vihkan ennas. Tõesti.
Kas teate, kui vastik tunne on olla mõne inimese kõrval ja tunda, et you just don't measure up. Isegi mitte tema armastatuna, vaid isegi tuttavana. Mul on paari inimesega koos olles tunne, et ma pole piisavalt hea, et isegi nende sõber olla. Isegi neid teada. Nendega samal maakeral käia.
Ma tahaks lihtsalt surra jälle. Fakk noh!
Jälle on see, et ma näen kõikjal saasta ja halba, mitte seda head. Mul on tunne, et mu kirjandikirjutamine on alla igasugust arvestust, ma olen hingelt ja välimuselt inetu, ma olen rumal, ma olen loll, ma olen kasutu. Ja ma ei oska/ei suuda sinna midagi teha.
Ma tahan jälle füüsilist valu tekitada kõigile ja kõigele, kes minust halvemad on, kuid siiski hingerahu naudivad. Türa, ma olen nii emo.
Ma olen vihane, ma tahan ropendada, karjuda, hävitada. Kõik on nii sihitu ja mõttetu ja halb. No persse küll. Värdjas olen, tean seda.
Tehke mulle teene, kui keegi teist on kunagi plaaninud relvaga kooli tulla ja locoks minna, siis tehke see lähipäevadel ära ja võtke mind sihikule. Ja maailm on parem koht.
1 kommentaar:
U-N-U-S-T-A ÄÄÄRAAAA. Me oleme kõik vigu täis väikesed sitapead, kes rohkem, kes vähem ja me vihkame ennast regulaarselt. Võisiis ma lihtsalt üritan üldistades muuta täiesti tavaliseks ja normaalseks emotsemist. Kuigi seda ta vist ongi. Pole hullu, ealine iseärasus, kiisu.
Postita kommentaar