8th National European Youth Parliament

Niisiis. Käisin ära EYP'l.
Sõitsin sinna koos Moonikaga, pidime alguses rongiga minema, aga ta magas sisse ja lõpuks jõudsime bussile. Tartus käisime Tavernas söömas ja siis läksime raekotta avatseremooniale. Mul oli nii mõnigi tuttav seal ning palju inimesi, keda ma olen kindlasti kunagi kusagil kohanud, aga see aeg ja koht, mil see juhtus, on mälusoppidesse vajunud.
Registreerisime, kuulasime kõnesid (Martin Saar, TEN'i president on hämmastavalt kaasahaarav kõnepidaja ja üldse lahe inimene), mängisime paar klassikalist TEN'i mäng ja sõitsime bussiga Puurmanni.
Puurmannis peatusime Puurmanni gümnaasiumis, vana mõisahoone, tohutu aura ja lummavus. Mõisa kõrval oli tiik ja tiigi ääres pingid, kus me nii mõnigi kord suitsetades istusime (ma vist olen suitsetaja jälle). Seadsime end sisse, mängisime veel mänge, tegime teambuildingut. Minu komitee oli FEMM (How to challenge cultural and social norms leading to woman's discrimination and foster gender equality?) ja inimesed olid seinast-seina: üliaktiivne ja ego Martin, aktiivne, kuid arvestav Oliver, aktiivne ja põhjendatud Liene jne. Mõned jäid muidugi tagaplaanile, kuid nii need asjad juba kord on.
Esimese päeva lõpus oli mul tunne, et palun tulistage mind näkku, see koht ei ole minu jaoks. Aga mida aeg edasi, seda parem tunne mul oli, et ma sinna läksin. Kõik töötasid ja lõbutsesid hingega, kõik olid asjas nii sees. Peaassambleel kaitsesid kõik tuliselt oma resolutsioon, teised ründasid neid väga tuliselt. Päriselt, oleks poliitikud sellised, nagu meie seal olime, oleks maailm mitu korda parem paik.
Igatahes, nelja päeva jooksul käisime Jõgeval baaris, kõik said hästi vähe magada, Efka arvas, et ma olen prantslane, mängisime, töötasime, sõime, elasime koos. Päriselt, see oli mu jaoks vabastav kogemus, endine motivatsioonipuudus on kadunud, tahaks midagi teha.
Igatahes, Peaassamblee lõpus leppisin Siretiga kokku, et me läheme koos Tallinna. Ma lällasin 2h mööda Tartut ringi ja siis oligi aeg bussile minna. Napilt jõudsimem, istusime tahaistmele (kus oli mingi lahe laud) ja rääkisime. Hämmastav, see tüdruk teab kõigest kõike, meie vaated kattuvad praktiliselt täielikult...me rääkisime ajast ja ruumist ja muusikast ja kirjandusest ja kõigest muust.

Eile saime uuesti kokku ja läksime Revalisse, istusime, jõime õlut ja rääkisime. Kõigest. Taro kaartidest, maagiast, kabalast, numeroloogiast, autodest, route 66'ist, elust, armastusest, tööst, ühiskonna heidikutest, koolist...kõigest.
Ja see on nii hämmastav, ta teab kõigest. Nagu päriselt, kõigest. Ja ta on oma 17 eluaasta jooksul ära teinud nii palju rohkem asju, kui osad inimesed terves oma elus. Müstika.

Ja täna lähen Rockstarsi BS'i, Egostrippi ja Still Haunts Me'd kuulama. Jee.

Sõpru tahaks näha ja nendega linnas jauri panna, niigi, 2 kuud sai kaine oldud.