Jõulud ei ole kaugeltki see, mis ta oli varem. Mingil määral kurb on see isegi,aga noh...aeg teeb oma töö.
Ma esinesin oma kavaga neljapäeval jõulupeol, terve saalitäis rahvast oli täiesti vaimustuses. See oli kõik nii totter ja imelik ja nii 12a,kui üldse olla saab...ja rahvale meeldis. Nagu Koll ütles, mu lahe-o-meeter ja brutal-o-meeter tõusid suht maksimumilähedasteks. Eks ta ole. Ma mingi hetk üritan sellest tehtud video youtube'i üles ka saada. On seda väärt.
Täna oli abiturientidel hommikukohv õpetajate ja direktoriga. See oli suht ok üritus isegi,mitte midagi erilist. Pärast vaatasime väikeste jõuluetendust. See oli tõeliselt armas, kirjeldamatu kohe. Nad olid oma rollides nii sees, nad päriselt uskusidki seda, mida nad mängisid. Nad olid kirglikud, jõuludel on nende jaoks ikka veel see müstiline aura, see maagia, see võimatu siiras uskumine. Ma ei suuda uskuda, et 7-8 aastat tagasi seisin ma samamoodi seal väikeste maja aula võlvide all ja tegin jõuluetendust. Ja uskusin sellesse.
Ma sain täna esimest korda tõsiselt aru, et ma olen suur. Ma ei ole veel täiskasvanud, aga ma pole ka see laps, kes endale jänesekõrvad teeb ja pingutab tohutult, et näidenditekst pähe õppida. Jah, ma olen ju ka nüüd näidendeid teinud,aga see pole see. Kaugeltki. Kurb on mõelda, need on mu viimased kuud GAG'is. Ma nean seda kooli põrgusügavustesse, aga ometigi see tõesti on nagu "teine kodu". Aeg on tõhk, kuna ta ei arvesta meiega. Halb venib ja hea saab läbi ennem, kui silmagi pilgutame. Aga nii on kord hetk juba seatud.
S.Kierkegaardi "hüpe": me ei saa ette kindlad olla, mis on meie valiku tagajärg, me ainult usume endasse ja nö tõukame end lahti, teadmata, ega me ei maandu kuristikus.
Põhitõde, mis kuulub rohkemale rakendamisele.
1 kommentaar:
Schopenhauer: Inimese suurim needus on see, et ta sündis
Postita kommentaar