EMO! Emoemoemoemoemo-super-hüper-megaemo. Olen.
Tagasi Placebo ja Death Cab For Cutie juures ja kurbade mõtete juures ja õnnetu armastuse maal, kus kõik on varjudes. Ma isegi kirjutan ERITI emolt. Note to yourself: nüsi veene, et ikka tõesti tr00 olla. Midaiganes. 6 aastat. 6 aastat on pikk aeg. Eriti nõme on see, et ma elan OMA elu TEISTELE. Miks? Kas seepärast, et kuna mul endal sellest suurt kasu ei tundu olevat, siis ehk on teistel? Ma olen suht väsinud jagamast. Ja kade olen ka. Ja isekas. Ja miljon asja veel. Eelkõige olen haige hetkel. Vaimselt ja füüsiliselt. Üks läheb kindlasti varsti üle, teine vaevalt. Ei ole eriline mõistatus, või mis? Eriti hea on see, et mul on Mann. Mann on nii erapooletu ja väike ja armas ja ta lihtsalt kuivalt annab head nõu koguaeg ja kuulab ja on vist üldse parim Marju maailmas. Kindlalt on. Ei kuulugi vaidlustamisele. Ägedus oleks see,kui keegi, kes tavaliselt seda blogi ei loe, nüüd loeks seda ja siis mulle selle pärast hinge situks. See oleks täpselt see, mis veel puudu on. Oma viga, ei tohiks nii kergekäeliselt oma hinge internetiavaruste kandikule valada. Las ta jääb, mis siin ikka nii kardinaalselt sitemaks saab minna. Blogitäitmise peaks lõpetama. Või õigemini, blogi lukku panema, sest vaevalt ma oma emotsemist kusagile üles märkimata saan jätta. Lähengi nüüd ja kuulan kuidas Brian Molko laulab ravimite võtmisest või siis selle unustamisest jne. Olge moodsad, aidake ligimesi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar