Ma keerasin reaalselt persse asjad seekord, ma kardan. Muidugi oli mul tarvis jooma hakata jälle...ja seekord kurjalt ja 36h järjest...see pohmakas, mis mul oli, oli raudselt maailma hulleim siiani. Vähe veel sellest: ma olen oma maole mingi hullu laksu andnud seekord, eile ei suutnud ühtegi asja üle tunni sees hoida, tänagi veel sees ullitab. Ma siiralt loodan, et see läheb üle...ei tahaks küll 19 aastasena alustada tilgutitest söömist. Igatahes, kui mingi asi peaks märku andma, et ma olen (kergelt öeldes) liiale läinud, siis see on see. Igatahes, ma võtan midagi ette, ei piirdu vaid üritamisega see kord, vaid tõepoolest lõpetan selle jandi ära. Ma olen 19, ma olen täiskasvanud, tagumine aeg on tunnistada endale ja teistele, et mul on probleem ja et ma pean end korda saama, kui ma mingit elukvaliteeti veel kunagi näha tahan.
Mul on kodus kalender, hetkeseisuga olen ma saanud sinna ühe risti teha: 30 juuli. 2008 ei joonud ma tilkagi ega teinud ühtegi suitsu. 31. juuli on kestnud 10h ja veidi peale, siiani on ka kõik korras. Ma tõesti tahan ka tänasele päevale sellise risti tõmmata. Ja ma tahan neid riste palju koguda. Ma mõtlesin, et ma lähen vist Saiakasse ka tööle, 2 töökohta, praktiliselt iga päev tööl siis...aga see oleks hea, ma oleks liiga väsinud jne, et juua. Ma joon, kui ma olen kurb ja ma joon, kui mul on sõpradega koos hea olla. Aga ma tahaks, et ma ei jooks, siis ma ei peaks enam õnnetu olema ja ma tahaks, et ma saaksin sõpradega koos ka ilma alkoholita lõbutseda. Ja ma saangi, olen saanud...ma olin ju 1,5 kuud täiesti kaine, kui ma maal elasin. 12 klassi alguses olin ma 2 kuud ilma suitsuta. Nii et ma tean, et minu on /oli seda jõudu, et sellega hakkama saada. Ma lihtsalt pean end kokku võtma. Pean. Teengi seda. Aidake nõu ja jõuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar