Väike poiss ei mõtle, ta tunneb

Viimasest postist on pool aastat.

Istun siin, joon teist pilkut ja tunnen tõsist vajadust kirjutada.
Palju on muutunud. Muutunud paremaks, muutunud halvemaks.
Ma ei tea, kas asjad käivad oma tavapärast rada
või on see elu imelis-kummaline kättemaks.
Ma olen palju valesti teinud poole aastaga, samas ka hästi
Igasuguseid halbu otsuseid vastu vastu võtnud, aga ka häid
Pole juba päris kaua teinud,seda mida kästi
aga kõik on päris okeilt läind
Ma olen väga paljudest inimestest väga kaugele jäänud
ja nii mõnedki sõprussuhted on päris unustusse vajund
aga mul on juba päris ammu selge, et kõik need käänud
mis mu teel on, on mulle ikka väga tõsiselt mõjund.
Ma teen väga palju valesti, eriti viimasel ajal
ja ma tunnen,et ma ei tunne enam
Ma pole päris kindel enam, mida ma taga ajan
ja kui ma selle saan, kas mu elu on kenam?
Tõesti ei tea, mida mõelda või öelda või teha
käin vaid tööl, ei puhka, hävitan end
joon, suitsetan, tarvitan aineid,mis kahjustavad mu keha
aga vähemalt on sündmusrikas see lend
Ma kuulan kodus üksinda Vennaskonda ja joon
Ja kirjutan blogi sissekannet, mille read riimuvad
ma isegi ei tea, miks ma midagi nii naeruväärset loon
ja kui keegi peaks seda kunagi veel lugema, siis ma ei saa aru, miks olete te nii kiindunud,
et te ikka veel aeg-ajalt mu blogi jälgite?

Ma veel elan, kui see postitus seda näitab ehk. It aint life unless you're living