Ma olen kurvameelne,nagu ikka. Miski ei cheeri mind, ei fakt, et mul on 2 koolipäeva veel, ei fakt, et ma ei pea osasid jorsse enam kunagi nägema, ei fakt, et varsti on suvi, fakti, et ma saan varsti oma korteri. Ei miski. Kõik on nagu täiesti allamäge ja persse ja sitasti. Kuradi vastik väike emokas ma olen. Aga kõik muu on ka vastik, ma olen vastik, maailm on vastik. Persse.
Ma ei saa end kuhugi välja ka valada, isegi mu blog on mingi üldloetav ja ma ei taha, et päris kõik sellest midagi teaks. Paar üksikut inimest. Ja sellest piisab. Jagatud mure on kergem küll, aga mind see siiski väga ei aita. Mis mind üldse aitaks?
See, kui keegi spetsiifiline saaks ühe päeva kõiki mu mõtteid kuulda. Ehk see aitaks. Kuigi vaevalt...meil on ju kodututest ja nälgivatest lastest ka hale, aga ometigi ei anna me neile oma korterit ja leiba. Nii et miks peaks keegi mulle andma oma südame, kui ta näeb, et minu oma on katki. Ei peagi. Milleks? Milleks? Pohhui...
Hea meelega laseks kõigel minna ja lihtsalt oleks. Aga ma ei oska, aeg on näidanud. Nii et ma lihtsalt hoian oma viha enda sees, tapan inimesi unes ja loodan, et need unenäod täide ei lähe. Samas, kes teab...ehk saate kõik ükspäev öelda, et olite selle sarimõrvari klassis.
Vaevalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar