Täna oli lõpukell. Kool on läbi. 12 aastat GAG'i on läbi. Pingutused küll veel mitte, aga ma ei pea enam iga päev vara ärkama, muretsema mõttetute tööde pärast, mingeid asju tegema, mida ma eales ei vaja. See on hea. Ma ei näe enam viis päeva nädalas samu inimesi, ma ei kurda enam sõpradele, et ma ei viitsi, me ei joonista enam üksteise vihikutesse falloseid, me pole enam klassikaaslased ja koolilapsed. See on kurb, väga kurb. Aga elu läheb edasi, pole midagi teha. Kunagi pidi see ju lõpema.
Kõik oli täna ilus...1. klassi lapsed on ülemäära targad, üks eriti geenius, Simon, teadis ajaloost ja geograafiast palju rohkem, kui mina. Tore. Häbi küll, aga tore. Lõbustasime lapsi, vaatasime laste näidendit ja lõpuks oli aktus, mis oli ainult meile. Kaarel pidas kõne, lõpus võttis kogu me elufilosoofia kokku kahe sõnaga: "Pange ässalt". 11ndad tegid meile näidendi. Lõpus läks asi väga kurvaks. Üks väike tüdruk laulis, Erki luges luuletust, taustal kurb muusika ja kauge lõpukell. Tüdrukud nutsid, ma suutsin end vaos hoida. Kuigi jah, kerge ei olnud, oli küll kurb. Mul pole see veel siiski lõplikult kohale jõudnud. Aga varsti jõuab, ma tean. Mehed ei nuta...samas, ma pole sõjaväeski käinud, nii et mis mees ma olen. It's my party and I'll cry if I want to.
Ja siis jooksime kõik klassid läbi. Lõbus, aga väsitav. Tordisöömine, klassiga Beerhouse'i, oma seltskonnaga Hunti ja sealt edasi Saiakasse. Olin päris kaua seal, Diana ja Kaarel kadusid mingi hetk, jäid Ott ja Päka. Imelik,ma olen nädalaga kaks korda Päkat näinud, aga see on vaid tore. Ja siis tulin nüüd koju ja mõtlesin, et see on tõesti sündmus, mis sobib mu blogi 97ndaks sissekandeks.
Ma armastan teid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar