Kõik on häppi, nagu üks väike tore tüdruk ütleb.
Käisin Pärnus, polnud nagu tavalised Pärnu tripid. Kuidagi teisiti oli. Peeti polnud, kivi autoaknas ja mu oma naturaalne rumalus, mis mu pagasniku lukustas. Selle sain õnneks korda lõpuks, aga nii see elu käib.
Mingi imelik aura on õhus...nagu ootaks midagi, midagi mida ma pole kunagi varem kogenud. Jah...on küll ju mu esimene koolivaba aasta, mu esimene tööaasta, esimen aasta, kus sõbrad on kaugel ära, kõike seda. Aga nagu midagi veel...ma ei tea, mis see on, aga see tundub midagi suurt olevat. Kummastav.
Käisin Miaga Sõpruses Control'i vaatamas. Päriselt, suurel ekraanil veel võimsam, kindlasti üks mu lemmikfilme läbi ajaloo. Ja koju minnes oli Joy Division jälle unemuusika. Ja mu blogisissekande pealkiri. Ja üldse midagi väga suurt, head ja kuldset.
Mul ei ole hetkel vist midagi kardinaalselt halvasti, ma pole südamevalus, ma pole ahastuses, ma pole ka rõõmus. Ma lihtsalt olen. Ja nii on täitsa hea olla tegelikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar