Ma ei täida oma blogi tihti enam. Surprise!
Aga palju juhtub ja mul läheb tõeliselt hästi. Lennujaama ja Protesti tööd mõlemad on mõnusad ja toredad. Ja ma teenin hästi: olen endale juba diivani ja arvutilaua ostnud. Sellise tempo juures saan ma varsti oma asjad kõik ostetud.
Aga sel kõigel on halb külg ka: ma ei näe oma sõpru praktiliselt üldse enam. Sellest on mul tohutult kahju, nad ei taha seda väga mõista, aga mul on ju vaja oma vaba aastat võimalikult efektiivselt ära kasutada. Ja seda ma praegu teen.
Kõik on muidu tore, aga mul on tunne, et mu aju kärbub. Ma pean endale mingit päris mõttetööd leidma, muidu on varsti jamasti. Tahan õppida, tõesti tahan. Ja ma kindlasti lähen järgmine aasta ülikooli, ei mingit kaugõpet. Ma saan endale kõik uhked asjad, mida ma tahan selle aasta jooksul ära osta ja pärast ei ole mul enam tarvis 5-kohalist summat et "ära elada". Mõnest tuhandest täitsa piisab...arvatavasti-loodetavasti jään lennujaama poole kohaga tööle. Aga seda on veel vara mõelda. Aasta pärast räägime.
Ja noh...taaskord saan ma öelda et I've met someone to make me feel seasick...oh what a skill to have! Aga seekord on asi teisiti. Kõik on lihtne ja hea ja mugav ja valutu ja pingetu ja õige. Kõik, mida ma vajan, on aeg. Ja see on midagi, mida meil kõigil on piisavalt. Nii et vaatame, ehk see on siis see õige kord. Kui ei, siis läheb nii, nagu ta ikka läheb õigesti.
Mu sõbrad, ma armastan teid. Otsus ei kuulu vaidlustamisele
1 kommentaar:
Ahaa, The Wombats
Postita kommentaar