I'm feeling supersonic, give me gin and tonic.
Ma olen imelikul kombel nii elav omadega. Tahaks kõike teha, baarikakluse algatada, end neljaks rebida ja karjuda, et these are the best days of my life. Imelik on selle juures see, et tegelikult olen ma endaga täiesti tülli läinud, I've become what I hate the most. Aga miskipärast, kuigi ma peaks just praegu eludeboris olema, tunnen ma end üle päris hulga aja täiesti võitmatuna. Ma võiks kõike teha, ilma et miski mind takistaks.
Takistustest rääkides...ma olen alati arvanud, et mind ei koti kellegi arvamus. Kotib küll, ma olen "hea poiss", ma ei taha kunagi kellelegi haiget teha ja ma ei salli mõtet et keegi ei salli mind. Aga praegu ei ole mul kahjuks või õnneks teist võimalust peale selle, et keegi peab haiget saama. Mul on kaks võimalust: kas ma annan alla ja säästan kellegi teise, või teen kellelegi teisele haiget ja säästan enda. Ma peaks end maa alla vihkama praegu, sest ma ise olen selle supi endale kokku keetnud ja nüüd pean seda sööma, aga ometigi... Ma tunnen end päris hästi, vaatamata kõigele. Ja 20 ei ole veel vanus, kus alla anda.
Ühesõnaga...mul on 26. jaanuar sõjaväekomisjon. Ma olen pooleldi leppinud faktiga, et ma sinna ikkagi lähen. Ausalt öeldes, enam pole mingit vahet, kas ma lähen või ei. Ma saan kõigega hakkama. Ja see oleks 8 kuud täielikku puhkust, pealegi saaks trenni teha ja riigi kulul süüa. Nii ta on, nagu elu käib.
Vahepeal pole midagi väga märkimisväärset juhtunud. Nii et mul tegelt ei ole midagi kirjutada, peale selle et jah, I'm turning into something I detest...and loving every moment of it. Ma ei saa endast ka aru enam, aga see on okei.
Ja The Mountain Goats andis mulle just mu peagisaabuva uusaastalubaduse: "I am gonna make it through this year, if it kills me"
Good night and fuck off!
2 kommentaari:
Oled sa jee.
Olen ma jee misasi?
Postita kommentaar