Merry Christmas, everyone!
Täna on jõulud. Täiesti tühi tunne on, nagu iga teine päev aastas. Jõulud kaotavad tüki oma võlust, kui sa saad nii vanaks, et mõista, et jõuluvana ja päkapikke pole olemas. Veel ühe tüki, kui sa oled juba nii vana, et "ägedaid" kingitusi (nagu mänguasjad, mis on ulmelõbusad) ei saa sulle enam kinkida, sest sa oled liiga suur selle jaoks. Ja viimase tüki, kui sa oled jõululaupäeval tööl, tuled koju, sööd kõhu täis, saad kätte oma kingitused ja lähed siis magama. Minu jaoks on siis jõulud vist kahjuks igaveseks oma võlu kaotanud. Growing up sucks ass!
Järelekajana oma eelmisele postile, ma vist pingutasin üle jälle. Midagi ei olnud nii dramaatilist, keegi ei saanud surmavalt haiget vist ja elu läheb samas vaimus edasi. Life happens, shit goes on.
Vahepeal oli mul oma väike reunion klassikaaslastega. Peet, Liis, Marju, Kaisa ja Kaarel tulid minu poole. Vaatasime filmi, rääkisime juttu ja siis ma viisin kõik koju. Kaarel crashis minu poole. Väga tore oli, kõik oli nagu vanasti, kui see niiviisi püsima jääb, siis ma olen rahul. Jah, ma tahaks neid kõiki tihedamini näha, aga nii see juba on. Mis teha.
Veel lahedaid üllatusi: üks ilus päev tõi neid küllatki palju. Kõigepealt sain lennujaamast jõulupreemiat, siis sain teada, et ma ei olegi 1.jaanuar tööl, läksin koju ja avastasin, et ma olen Marilt Londosnist jõulukaardi saanud. Ilus, lihtsalt ilus päev.
Tänane oli iseenesest ka päris tore. Läksin hommikul tööle ja siis Mikoga pool päeva jooksime mööda lennujaama ringi ja kinkisime inimestele pulgakomme ja šokolaade. Kulutasin küll paraja summa sellele (kuna lennujaama R-Kiosk on häbematult kallis), kuid tegelikult oli päris tore. Kõik olid väga jollyd omadega ja palju naeratavaid nägusid tegi selle tiksumise päris okeiks isegi.
Viimasel ajal ma kuulen-kogen, et päris paljud on taas mu blogi lugema hakanud. Tervisi teile siinkohal. Ja ma ei saa enam isegi päris täpselt aru, kes mu hallolluse mõttekäikudega kursis on ja kes mitte. Anonüümsed kommenteerijad, tere! Mis seal ikka, ma loodan, et keegi end liiga puudutatuna ei tunne sellest, mis ma siia kirjutan (või just vastupidi, loodan, et tunnevad) ja ei pane pahaks (või siis panevad). Igatahes, olge muhedad. Ma küll leian, et raamatukogudes leidub huvitavamat lugemisvara, kuid eks te ise otsustate.
P.S: Päev, mil sa kohtad kedagi, kelle nimi on Nimrod, muudab su perspektiivset pilti tajutavast maailmast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar