Pole ammu täitnud jälle, olen plaaninud, pole teostanud. Nagu nii mõnegi asjaga siin elus.
Ühesõnaga...ma ei pea väkke minema, sest psühhiaater leidis, et ma olen niivõrd depressiivne, et "sõjavägi on kogemus, mida sul arvatavasti vaja ei lähe"
Ma ei saa öelda, et ma kurb oleks. Suur koorem laskus mu õlult ja elu loksus ühe pusletüki võra jälle rohkem paika. Ma lähen kirjutan kirjandi uuesti (Õš on nii vastutulelik ja aitab mind) ja lähen see aasta ülikooli ja ma olen õnnelik.
Töö juures läheb ka hästi, katseaeg on läbi ja kohe pakuti mulle tööd check-in'is. Saan varsti koolituse ja siis Maikuust alates asendan poole kohaga puhkuselolijaid. Kui olen hästi tubli, siis saan ehk sinna päris tööle ka. Eks näeb seda.
Käisin täna Katja juures ta sünnipäeval. See kukkus kuidagi nii imelikult välja, et ma üks hetk leidsin siis end Kehrast, koos Katja, Aleksandra, nende vanemate ja vanavanematega. Aga hästi tore oli. Ja Katjale meeldis mu kingitus, nii et ma ei lennanud sellega ka orki. Neil on hästi ilus kodu. Istusime, vaatasin "Intervjuu vampiiriga" ära jälle (hea film, kohe väga hea), jõime teed ja tulin tulema. Just jõudsin sealt tagasi ja tundsin vajadust blogi täita.
Kui keegi sellest siin midagi "huvitavat" välja loeb ja võtab endale vabaduse midagi arvama hakata, siis te olete rumalad. Lollid lausa.
Ma ei joo enam praktiliselt üldse, mõni õll aeg-ajalt, vahel mõni vein, aga see on ka kõik. Ja nii on väga hea, mulle siiralt meeldib. Ma olen vähemalt millestki välja kasvanud ja liigun oma eesmärgile lähemal. Mitte päris Übermench,aga otšen dobrõi tselovek vähemalt.
Järgmise korrani...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar