Päris hectic aeg on olnud eelmisest postist siiani. Kogu see sünnipäeva festivities ja kõik muu...hea et see läbi on, aga ega sellega veel kõik peatunud pole. Ühesõnaga, ma olen nüüd 20. Selge. Jätan meelde, käitun vastavalt.
Mul on 3. märts mandlioperatsioon ja see ei paelu mind väga. Aga saab hakkama. Kuigi jah, mingi osa märtsist olen parajalt audis omadega. Eks näeb, kuidas see läheb.
Äge uudis on see, et ma sain oma esimese promotioni: kärupoisist check-in'i. Olen trepi teisel astmel. Või noh...kohe olen. Hakkan nüüd koolitust saama ja alates aprillist peaks vast täiskohaga tööle asuma check-in'i. Parem palk, lühemad tööpäevad. Ainuke miinus on ehk see, et osad vahetused algavad kell 4 või 6 öösel. Aga pole hullu, ma saan alati hakkama. Septembris peab loodetavasti hakkama asju jälle ümber mõtlema: mul on ikka kindel plaan ülikooli astuda see aasta nüüd.
Mis meenutabki: pole üldse kirjandiga tegelenud ja see on juba 25.aprillil. Baah...küll ma jõuan. Ja kui ei jõua, siis pole mul midagi kaotada.
Katja on mul viimasel ajal palju külas käinud. Kui tal on ülikoolist paar tundi vaba, siis on tal minu juurde päris lähedal tulla. Kuulame muusikat, teeme süüa, vaatame filme. Rikub mu rutiini ja tavapärast tühjapanemist ja see on igati tore.
Mu vend tõi mulle mu võimedi tagasi. Muidugi, Murphy seadustega on ta väga sina peal ja seega pidi midagi valesti minema. Ta kaotas 600.- eest juhtmeid ära, mis on väga nõme. Aga mis sa ikka pahandad. Ta on viimasel ajal hästi tubli olnud -koolis ja kodus- ja ma ei läinud liialt närvi selle intsidendi pärast.
Muidu on kõik tavapärane, töö ja sotsiaalelu käsikäes. Väikese erinevusega, et ma ei joo pea-aegu üldse enam. Ma ei ole täiskarsklane, aga praegune seisund on ideaalne. Suudan võtta ühe õlle ja sellega piirduda. Ja ma loen viimasel ajal hästi palju, mis on tohutult positiivne. Praegu käsil E.M. Cioran'i "Lagunemise lühikursus". Härra on eriti kibestunud filosoof. Mõnes jutus on tõetera sees, teistel kordadel tundub, et ta lihtsalt pöörab kibestunult selja ja kritiseerib üldlevinud tõekspidamisi, aga ei tee seda eriti tugevate argumentidega. Aga eks jah, loen läbi, saan oma arvamuse kujundada.
The Descendents karjub mulle kõrva,et "I'm not a loser, that's right, I'm not a loser" ja ma usun neid.Loodetavasti möödub see aasta mu hetke-lemmikalbumi tähe all. Milo goes to college.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar