Ühesõnaga...mandlioperatsioon on nüüd selja taga. Kui see mu olemist superfantastiliselt heaks ei tee, siis on lihtsalt nõme. Eile hommikul kell 9.15 opilauale, viimased sõnad: "Mul hakkab pilt eest ära minem...". 9.50 oli operatsioon läbi, 10.30 ärkasin juba narkoosiunest. Arstide sõnul olid mu esimesed sõnad "Millal ma õlut juua saan?". Joodiku mõistus ei väsi iial, mul on tunne. Igatahes jah...mingi kell 13 olin juba jumala selge omadega, tunne päris hea, oleks kohe minema kõndinud sealt. Aga ei, ma pidin terve päeva voodis istuma (see oli elektriline,nii et fun for hours), süüa ja juua ei tohtinud ja muu selline ajuvabadus. Sain mingeid valuvaigistisüste ja niisama relaxisin.Õhtul tulid vanemad külla.
Täna hommikul toodi mingi teine tüüp samale opile, ta oli eriti närvis kõige pärast. Ei ole mõtet, päris okei protseduur on see iseenesest. Igatahes, lugesin Mare raamatu veelkord läbi ja meenutasin ilusaid aegu ja siis lugesin päris palju E.M.Ciorani, mõtlesin, et kui kibestunud saab mõni tüüp ikka olla...ja siis meenutasin,et praegu on ka ikka päris ilusad ajad. Igatahes, mingi 13.00 paiku täna sain koju. Käisime isaga mu asjadel järel Lasnamäel ja tulime maale. Tõmbasin sliipi ja ärkasin mingi 17 paiku. Valuvaigistid ei tööta vist juba ammu (hommikul 7 sain viimase süsti) aga ma ikka kurda. Kurk on valus, aga umbes nagu veidi hullem külmetus ja sellega kaasnev kurguvalu, nii et süüa-juua saan päris ilusti. Küll ainult mingit putru ja muud lurri, aga kui sa pole mingi 36h söönud, siis on kõik jumalik. Igatahes, kui mul on kurgus 2 lahtist auku, siis ei ole vist väga arukas suitsetada, nii et ma arvan, et ma nüüd seda ka ei tee mõnda aega, kasutan oma võimaluse ära.
Aga nüüd ongi...mul on nädal-paar totaalset pohhuismi, kus ma pean ainult sööma,jooma ja magama ja ma ei pea muretsema oma välimuse ja ei tea mille pärast veel. Haiguslehe lõpuni habet ei aja! Jee.
Igatahes...hetkel julgen mandliopi kõigile soovitada, päris lõbus teine. Vaatame, mis tunne homme on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar