Väga-väga kummastav tunne: sa lähed tegema midagi, mis sulle meeldib; kohtud ennem seda juhslikult inimesega, kes sulle mingil põhjusel meeldib; teed, mis sulle meeldib ja raadiost hakkam mängima laul, mis sulle meeldib. Ja siis peale kõige on veel kevad. Ma ei vingu ühegi asja üle, kõik on väga-väga hea ja kaunis ja ma armastan praegu elu. Mul ei ole väga kaua sellist tunnet olnud, aga just praegu on ja see on niivõrd hea.
Igatahes, kui see eelmine jutt päriseluga kokku viia, siis juhtus mul tunnike tagasi selline lugu: läksin raamatut ostma, Rotermanni kvartalis nägin juhuslikult toda Hundipargi kaunitari, jalutasime koos Viruni. Tal olid ägedad saapad. Läksin Rahva Raamatusse, otsisin seda, mida tarvis ja poeraadiost hakkas mängima Carpenters'i "Superstar". Need esimesed noodid juba, need on nii köitvad, nii head.
Kuna kevad on juba ilmselgelt käes ja osad kraadiklaasid näitasid täna juba 8 kraadi plussis, siis otsisin välja oma kevadmantli. Ja panin jalga tennised. Natukenegi õhemad riided ja õhukesetallalised jalanõud ja rohkem polegi vaja. mul tuli mingi tohutu energia sellest ja ma olin nii aktsioonis kõike tegema. Koristasin, tegin süüa, mängisin pille, taustaks imeline muusika (milleni ma kohe varsti jõuan). Ja kui ma linna läksin, siis kõik inimesed vaatasid mind selle mis-tal-viga-on pilguga. Või ma kujutasin seda ette. Aga igatahes, varustatud oma lillade pükste, mustade tenniste ja kevadmantliga, ma olen oma välimusega päris rahul. Mõndasid asju tahaks veel muuta, küll jõuab.
Mu muusikaline maitse on, teadagi, väga lai ja väga imelik. Ja see läheb veel imelikumaks. Sest ma olen viimasel ajal hullult kinnistunud mustlas- ja ida-euroopa muusikasse. Ja kui ma komistasin sellise bändi otsa nagu Gogol Bordello, see oli armastus esimesest silmapilgust. Kui ma mingi hetk peaks välja nägema nagu Eugene Hütz, siis ärge imestage. Ja üldse, ma olen selle regiooni kultuurist ja keeltest nii vaimustuses, et ma isegi ei tea... tahaks sinna minna, seal elada, seal olla jne. Esimene kord, kui ma midagi sellist mõtlen millegi muu, kui Prantsusmaa kohta. Aga see on kevad. Ja see aasta on kevad tõesti teisiti tulnud. Kes teab, see teab.
Muide...ma proovisin laupäeval jälle "pidu panna." Jõin end purju, veidi muudki ja tulin koju pohmaund magama. Ja ausalt, mulle ei meeldinud see. Mitte nii, et "mulle ei meeldi see, aga ma teen seda ikka, niu niu niu" vaid pigem nagu "see oli okei, aga ma poleks midagi kaotanud, kui ma oleks kaine olnud, nagu tavaliselt." Ja nüüd on tõesti nii, et mul ei ole enam vaja juua. Ma ei ütle, et ma ei tee seda enam kunagi, aga ma tean, et kui teen, siis ei pea ma põdema enam selle pärast. Kunagi...ükspäev jõuan ma ka suitsetamisega selle piiri juurde ja siis olen ma see, kes ma olen alati olla tahtnud.
Ja kuna kevad tuli teisiti, siis on mul tagumine aeg möödunu selja taha jätta ja edasi minna nii nagu ma praegu olen. Alustan oma blogi välimusega.
P.S: Filmielamused, mida ma ei saa jagamata jätta oma lugejatega:
Ghost Town
Sex Drive
Everything is Illuminated
Pumpkin
Good Bye Lenin
The Pied Piper of Hutzovina
Esimest kahte ärge võtke tõsiselt, järgmist kolme võtke väga tõsiselt ja viimast vaadake vaid siis, kui te jagate mu vaimustust Gogol Bordelloga.
Kevadet!
1 kommentaar:
vaga huvitav, aitah
Postita kommentaar