See on nii halb. Mul ei ole praegu mitte kedagi. Mitte kedagi, kes rahuldaks seda üksildust, mida ma praegu tunnen. Ma tahaks end kodust välja ajada ja jalutada, võtta rämpstoitu ja kõndida tema juurde. Aga ma ei tea, kes see "tema" on. Kõik, kellele ma suudan mõelda, on kadunud või siis ei pakuks mulle praeguseks olukorraks lahendust. See on nii halb tunne.

Ja ma avastasin,et saabuvast septembrist vist, olen ma veel kellestki ilma. Veel keegi, kes mulle mu allakäigutrepil tuge pakkus, läheb ära. Oma unistusi taga ajama. Ma ei saa selle peale pahane olla, kõik on väärt seda, et nad õnnelikud on. Isegi, kui kahjuks või õnneks ei ole mul seal mingit rolli mängida. Seal vist ikkagi pole minu õnn. Kuigi see on miski, mis mind metsikult rõõmsaks tegi. Isegi siis, kui ta oli täitsa mu käeulatuses, aga ikka mitte minu. Nii on korduvalt olnud. Ja ma tunnen end nii üksi. Mitte keegi, mitte mingi koht, mis mu muresid leevendaks, pole praegu saadaval.

Nukker olukord.