Ma pean oma habeme maha ajama, et minna homme proovipäevale töökohta, mis mind ausaltöeldes ei paelu. Mis mind ei huvita ja arvatavasti ei paku isegi mingeid väljakutseid. Asi pole lihtsalt habeme mahaajamises. See on midagi, mida ma lubasin, et ma kunagi ei tee: konformeerumine. Ma muudan end, et olla meelepärane nendele mu ümber, kellest ma ei hooli, kuid keda ma vajan. Ma vajan raha. Kõigel on hind. Ka põhimõtetel...
Ja ma ei oska olla jälle. Kõik laguneb mu ümber tükkideks, kõik peale minu. Ma lihtsalt seisan selle keskel ja saan igakord veidi vähemaga hakkama. Aga hakkamasaamine pole elamine.
Ehk ma olengi lihtsalt melanhoolne inimene, kes ei oskagi rõõmu tunda. Kelle ajukeemiaga on midagi korrast ära ja seda kõike saaks ravida mingite tablettidega, mis teevad su olemise rõõmsamaks. Aga selline maailmapilt oleks võlts ja ma ei tahaks seda. Seega hoidun ikka veel minemast sinna, kuhu ma ehk peaks - psühhiaatri juurde.
Eesti mees ei räägi, Eesti mees kannatab. Ja kui enam ei kannata, siis saab ikka hakkama. Orjarahva loomus.
Ma pean siia tihedamini kirjutama. Mu mälu veab mind alt. Ma ei mäleta enam nii paljut, mida ma tahaksin mäletada. Midagi saab ehk siia kirja ja vähemalt jääb mingigi märk maha. Mu enda jaoks. Midagi, mis kinnitab, et ma olen ikka olemas olnud, olen kohanu inimesi ja neid tundnud. Olen tundnud. Kuigi ma teen seda igapäevaselt ja liigselt, siis vahel tundub, nagu poleks ma seda kunagi teinud. Või, taaskord, ei mäleta ma seda. Või ei taha mäletada...
Ma arvan et ma tõmban mõneks ajaks taas tagasi. Lakun oma haavu ja lasen neil paraneda, kuni ma olen jälle valmis ühiskonda integreeruma, kuni ma näen taas esitletav välja. Kevadmasendus...lihtsalt ilma kevadeta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar