Now the drugs don't work, they just make you worse

Käisin eile maal. Jõime kohvi, tavaline brief encounter. Tulin koju ja läksin magama. Uni on viimasel ajal lahendus nii mõnelegi asjale. Õhtul tuli Liis külla, jõime veini ja üritasime filmi vaadata. I was a dick and she left...

Aga mis teha, mu oma sitad tujud ja saamatus on kõik, mida ma võin süüdistada. Jäin taas magama...

Täna ärkasin, käisin koolis. Mu eriala ei paku mulle jätkuvalt mingit pinget. Vähemalt olen ma ülikoolis. Kodus tagasi, helistas mulle Mia, kes mind välja kutsus. Ei olnud seda tunnet, seega ütlesin ära. Lugesin The Beach'i läbi, siis helistas Katriin ja palus mind tööle kuna keegi oli tulemata jäänud. Läksin siis tunniks tööle, rääkisin Katja ja Lydiaga juttu ja läksin Protesti. Kallasin kiiresti ühe õlle sisse, Max tegi mulle mingi rummikokteili ja tulin tulema.

Ma ei suuda enam viimasel ajal isegi juua. Ma ei suuda end piisavalt purju juua, piisavalt kõrgele suitsetada. Või kui ma seda korraks suudangi, ei kesta see piisavalt kaua, et mõjuda nii, nagu see mõjus. Ma ei suuda seda seisundit hoida, kuni mu mured ongi reaalselt uppunud või suitsuna hajunud. Ei suuda. Varem see aeg-ajalt aitas, nüüd enam mitte. Nii et ma peangi täiesti selge peaga minema vastu tunnetele, millega ma tegeleda ei taha. Ei suuda. Ei saa. Reaalsus on seeläbi nii palju häirivam ja talumatum. Same shit, different age.

Lähen magama. Üksi. Ikka...