Pealkiri vist annab juba ära, millest juttu tuleb :)
Igatahes, olin pühapäeval julge ja küsisin Renetta käest otse, kas ta tahaks minuga deidile tulla. Ja ta ütles JAH! Üüü...ma olin nagu väike plika ja ei saanud pool ööd magada - mõelda vaid: see paduilus tüdruk ja tuleb minuga kohtingule? Uskumatu!
Igatahes, pidime siis esmaspäeval kokku saama. Ärkasin ja olin juba parasjagu sabinas - vahetasin vist kolm korda riideid. Lips ja pintsak oli trying too hard, päris Hatebreedi pusaga ei tahtnud ka minna, lõpuks valisin oma viisakamad T-särgid ja pusa ja otsustasin, et kui ma ta ära võlun, siis sellega, kes ma olen. Mitte sellega, milline ma välja näen.
Edasi läks päev tööd tehes ja planeerides, kus, mida, kuidas... Leidsin sellise restorani nagu NYNY. Tundus mitte liialt fancy aga samas piisavalt ilus koht. Sobis! Ja tuli välja, et Adcash on kolinud ja NYNY on ta töökohaga samas majas. Pidime siis 19:15 seal kokku saama. Olin tööl veidi kauem ja siis lonkisin Solarisse, kuna minu mäletamist mööda pidi seal lillepood olema.Seda ma enam ei leidnud, aga kuna ma olin pabistanud ja aega varunud, siis läksin lilleturule ja sain ühe ilusa roosa roosi :) Nii kummaline, kuidas naised vaatasid mööda kõndides seda lille, vaatasid mind ja naeratasid. Kas tõesti on meessugu nii... mitte-läila? :D Igatahes...seadsin sammud siis NYNY'sse ja sain seal veel hea veerand tundi väga kohatult maja ees seista. Aga siis ta tuli.
Ja ma sain hea üllatuse osaliseks: kui senimaani ma olin näinud ta pilte, kus ta on selline roosamanna printsess, kleidid ja soengud, all that. Siis seal NYNY ees tuli mulle vastu selline hipsteriprillidega, rohelise flanellsärgiga nerd. Nagu ameerika filmis - see nerdy tüdruk võtab prillid ära ja saab prom queen'iks. Igatahes...talle meeldis see roos, istusime lauda, sõime, jõime kohvi, rääkisime. Tal on vaevutajutav aksent...see ei ole nii väga see, et ta hääldab sõnu teisiti, vaid kogu ta kõnemaneer on mitte-eestlaslik. Selline kiire ja ladus. Aga me rääkisime...rääkisime sellest, kuidas ta ameerikasse sattus, kuidas seal elu on, mis huvitavaid faase ta on läbi teinud, kuidas ta Eestisse sattus (tuli lihtsalt külla, kui oli 19 ja siis otsustas 2 päeva enne lahkumist, et jääb. Jättis boyfriendi, vanemad, ülikooli kõik sinnapaika ja alustas siin uuesti), mis teda siin imestama paneb, mis on keeruline, millised on inimesed, millised on erinevused. Siis rääkisime veel usust ja muusikast ja veel tuhandest ja tuhandest asjast. Ja äkitselt avastasime et kell on 22:30 ja oleks vist aeg koju minna. Kuigi ei tahaks. Aga peab. Need kolm tundi kadusid kuidagi elukiiresti. Kuna teenindajad olid aru saanud, et meid ei tasu vist segada, siis ma galantlikult läksin ja maksin mõlema arve (olen ikka vanamoodne ja tegin seda vist rohkem enda kui tema pärast - tunnen end ikka härrasmehena nii ju :P) ja siis jalutasime mu autoni. Ja ta rääkis, kuidas ma olen esimene Eesti noormees, kes on talle kohtingule lillega tulnud ja ilma mingi arutluseta, iseenesestmõistetavalt ka tema arve maksnud. Varasemalt on juhtunud,et ta kas maksab enda osa ise või isegi kogu arve! Nagu päriselt...mis toimub? Mitte et see nüüd muidugi nõutud oleks, et mees peab maksma...asi ei ole rahas. Pigem see, et..kas džentelmenlus on tõesti nii surnud? Et kui sa lähed tütarlapsega välja, siis sa ei poegi nahast välja, et talle muljet avaldada? Mitte, et ma seda teeks, minu jaoks on see kõik kuidagi...iseenesestmõistetav. Nii et pole vist ikkagi ime, kui tänaval neiud naeratavad, kui näevad noormeest, kellel on lill käes.
Igatahes...jalutasime mu autoni ja ma viisin ta koju. Kallistasime. Ja sõitsin õnnelikuna koju magama. Pärast seda oleme FB's nii palju juttu ajanud kui töö kõrvalt on õnnestunud ja loodetavasti lähme ehk homme taas välja. Ja mul on juba mõned kurjad plaanid ka nädalavahetuseks...aga eks näis, ma ei ole neist veel rääkinud. Igatahes...liblikad. Ja tore. Kõik on kuidagi...helgem nüüd. Töö ei käi nii palju närvidele, kuigi ehk see on puhkusest, mis järgmine nädal algab, kõik on..parem. Aga eks ma teadsin juba varem, et üksikud inimesed on vist õnnetumad kui teised. Loodetavasti, no more! Aga küll sa kuuled sellest, kallis päevik, kui midagi juhtub.
Ja teine lugu, kaugeltki mitte nii ilus. Sain esmaspäeval FB'sse kirja kellelgi Ivar Aus'ilt. Nimi ei olnud tuttav, küll aga perekonnanimi. Kiri uuris, kas mu ema nimi on Helju ja kas mul on väike vend. Viisin juba kokku, milles asi võib olla. Vastasin ja sain peagi uue kirja. See, mida ma kahtlustanud olin. Mu bioloogiline isa otsib kontakti. Põhimõttelised esimest korda 25 aasta jooksul. Viimane kokkupuude oli vist 17 aastat tagasi ja ma olin nii väike, et ma tõesti ei mäletagi seda täpselt. Igatahes...pidasin emaga nõu ja mõtlesin selle peale ja lõpuks otsustasin talle oma numbri saata. Olgu piisavalt mees ja helistagu ise, kui tal midagi öelda on. Ja eile ta siis helistas.
Väga kummaline oli. Esimese asjana jäi kõrvu see hääl...tundus selline joodikuhääl olevat. Ega ta ei eitanud ka, et ta ikka kõvasti võtnud on elu jooksul. Igatahes..tal oli mõned päevad tagasi sünnipäev olnud ja ju siis oli sentimentaalsus peale tulnud. Ta rääkis nii palju ja nii kaua ja ma olin endiselt kummastatud, et ma hetkel ei suuda isegi päris täpselt kõike meenutada, millest juttu tuli. Heade asjade kohta - ta kiitis mu ema ja ütles tema kohta paar head sõna. Oleks see vastupidi olnud, oleks see jutt sealsamas katki jäänud. Ja ta rääkis, et ta oli aastate jooksul ikka korduvalt huvi tundunud ja mind internetist välja stalkinud, aga mitte ühendust võtnud. Ma ei tea, mida ma kogu sellest asjast mõtlen...hetkel olen emotsioonitud. Ma tean, kes on mu isa. See mees on keegi võõras. Ta tahtis mind oma "suguvõssa lülitada", et ka mina pärandusest osa saaks - sellele ütlesin kardinaalse ei. Ma ei ole temalt midagi saanud, ega soovi ka saada, ning samuti ei ole mul midagi talle anda. Oli ka negatiivset...ta ütles välja et tal on üle ilma laiali kuue naisega seitse last. Väga tore kuulda. Ja midagi ka selle kohta, et ta peab nüüd vangi minema? See möödus nii kiirelt, et ma ei saanud päris täpselt pihta. Misiganes. Lõpuks lubas ta suvel Tallinnasse tulla ja tahtis kokku saada. Olgu. Vähemalt näen ära, milline ma viiekümnesena välja näed. Juttude järgi pidime me parajalt sarnased olema. Välimuselt, õnneks mitte millegi muu koha pealt. Ma loodan. Ei, ma olen kindel.
Ühesõnaga... kummaline. Aga see, et mul erilisi emotsioone ei ole, on vist hea märk - ma tean oma kohta siin elu, oma juuri ja seda ei kõiguta keegi. Ka mitte bioloogiline kangelane Henry Aus. Tänan selle stardipaketi eest. Tänu kõige muu eest läheb mu perele ja suguvõsale.
Aga praegu...järgmise korrani! Olen tubli ja teen vahelduseks nüüd ka tööd, kui kõik need mõtted peast paberile olen saanud. Toodles!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar