Ma ei ole eluss. Või noh...olen küll elus, aga ma ei ela. Ma lihtsalt olen, eksisteerin. Vegeteerin siin ilmas täiesti tuimalt ringi, pole midagi oodata, pole midagi teha, pole mingit mõtet. Minu poolest pole eelmised 24h üle-eelmistest kuidagi erinenud, üle-eelmised üle-üle-eelmistest jne väga pikka aega. Päris imelik on 19.aastaselt elust tüdinud olla. Ja mitte selles mõttes, et see nii halb või paha või kurb oleks, vaid selles mõttes, et see on lihtsalt tühi eksistents. Ebahuvitav ja mõttetu.
Ma ei tohiks ju vinguda, mul on väga palju ja puudu pole suurt midagi. See üks jah, aga see on vaid üks. Aga lihtsalt, toidul pole maitset, miski ei paku mingit meelenaudingut, uni on ajaviide (ja abinõu, mis aitab paljude asjade vastu: igav-magama, kõht tühi-magama, kurb-magama jne), mida pole kunagi piisavalt. Muusikas puudub emotsioon, noodid on elutud ja tuimad. Purjujoomine pole isegi lõbus enam mitte, suitsetamine (nii ohtralt,kui ma seda ka ei teeks) on oma kunagise rahutoova naudingu kaotanud. Life lacks flavour.
Kellegi tore oletus oli, et ma olen armunud. Olen jah. KOGUAEG olen olnud juba pea-aegu nii kaua, kui ma mäletan. Kurvaks olen varemgi saanud, nii tüütuks aga ei iial varem. Ja mingi kardinaalne armuvalu see ei ole, see väljendub alati teisiti. Või noh, isegi kui see nii väljenduks, siis see oleks täiesti tühi üritus. Kurvana ma olen alati tahtnud paremaks saada, praegu on täiesti ükskõik. Täiesti lõpp, mul pole isegi sõnu selle kirjeldamiseks.
Vaatasin kõik Elm Street'i osad ära. Ühekordselt täiesti vaadatavad. Sain kirjandil ~70 punkti, täiesti korratav. Koolist pole mõtet rääkida, ei mingit arengut. Isegi taand- või -peetust mitte. Minu puhul siis. Olen Liisa pool käinud see nädal paar korda, suitsetame, räägime koolist ja muusikast ja teeme halbu nalju. Täitsa tore on isegi. Aga imelik...las ta jääb. Ei ole mul kusagilt piisavat hallollust võtta, et mingeid mõtteid arendada. Nägin Siretit korra. Ta on külm ja kalk ja kuri, aga siiski üks tohutult kallis tüdruk. Mõnes paralleeluniversumis ehk läksid asjad teisiti. Kurat seda teab. Las ta jääb, taaskord.
Nik Kershaw toob korra naeratuse näole. Righeira ka. Tourettes Guy pakub jälle youtube'i huumorit, nüüd võin täiesti aktsepteeritavalt Bob Saget karjuda ja see on isegi naljakas.
Mul oleks lobotoomiat vaja. Või peaks sarimõrvariks hakkama (eeldusi on mul rohkem kui küllalt ja naeruväärselt pisikes ja helesinises Eestis ei saaks keegi mind EVER kätte. Oma tänava Freddy Krueger), annaks vähemalt elule elamise tunde.
Ma nüüd lähen ja otsin midagi, mis mind paelub.
Olgu see kasvõi silmus.
1 kommentaar:
Ma ei ole külm ja kalk ja kuri.
Vist.
Postita kommentaar