Step one - slit my throat, Step two - play in my blood

Unistused on huvitavad asjad. Öeldakse, et unistamine on tasuta. Hui ongi!
Mida kõike ma pole pidanud juba oma unistamise eest maksma. Alates närvikulust ja lõpetades unehäiretega. Mis seal ikka, las ta jääb. Ükskord purunevad unistused või purunen mina. Kaisa näitas mingit head lauset selle kohta täna isegi mulle...ma ei mäleta, kuidas see käis.

Kõigil on viimasel ajal probleem, mis minuga viga on. "Tauri, mis juhtus. Sa ei tee enam nalja, sa mossitad." "Ei, kõik on korras". Ega ikka ei ole küll, aga ma ei ütle sulle midagi, kui sa juba ei tea, sest haletsus on viimane asi, mida mul praegu vaja on. Ja isegi kui sa teaksid, siis sa ei saaks mitte sittagi teha selle parandamiseks. See on elu. Leave me be. Kui kõik korda saab, tulen tagasi. Kui ei, siis pole mind kunagi olnud.

Ma ehk oskan tõesti kuulata ja olla see õlg millel nutta, kui vaja, aga minul ei ole sellist õlga. Ja ma ei nuta just liialt, et ma endale midagi sellist soetama peaks. Jagatud mure on kergem, aga ainult selle võrra, et sa selles poole oma sõbra kaela viskad. Ja ma hoolin teist liialt, et teile nii teha. Iroonia missugune. Ei, kallid lugejad, ärge saage valesti aru, ma ei aja teid ära, ma tahan edasi teie usaldusalune olla, ma ei heida teile midagi ette ja ma tahan edasi teie sõber olla. Aga kui ma üks hetk enam ei jaksa kõigiga Jolly Roger olla ja mul ei jätku kõigi jaoks aega ja ma ei saa kõikjal korraga olla, siis palun ärge sittuge mulle hinge selle pärast. On piisavalt teisi, kes seda teie eest teevad.
Ja alati olen ma iseendal olemas, kui elu liiga kergeks läheb.