Täna ma mõistsin midagi, mida ma pole varem näinud. Mu muutumist ajas...aga palju suuremas mastaabis, kui kunagi varem. Ja see hirmutab mind. Eriti see otsustusvõimetus, mis sellega kaasneb.
Ma olin kunagi hea inimene. Väga hea. Tahtsin kõigile head, ei vihanud kedagi, olin kõigi vastu sõbralik ja vastutulelik. Vähe oli neid inimesi, keda ma ei sallinud või ausaltöeldes vihkasin. Mind oli nii kasvatatud.
Aga mingi hetk see muutus. Mu heategusid kasutati ära, mu headus oli vahend oma tahtmise saamiseks. Ja ma ei näinud seda pikalt. Aga mingi hetk hakkasin ma seda tajuma. Alguses teadmatult, hiljem juba teadlikult. Ja ma muutusin. Kinniseks. Kurjaks. Kaitsvaks. Ma hoidun inimestest, sest ma olen kindel, et nad tahavad mind ära kasutada või mulle halba teha. Ma olen nende vastu juba algselt kuri, kannan inimesed maha enne, kui ma neid tundma õpin. Ja ma vihkan neid. ma vihkan kõiki, keda ma ei tunne, sest kui nad mulle lähedale tulevad, olen ma ohus. Ja ma ei lase neid lähedale.
Oleks see kõik nii lihtne...aga see kaugus ja vihkamine on tulnud ka minu ja mu inimeste vahele. Ma vihkan seda, et ma olen ilma jäänud kõikidest nendest inimestest, kes mulle kallid olid. Nad on ära läinud, oma elu elama hakanud. Ja ma olen jäänud üksi. Ja ma vihkan üksiolemist. Ja vist isegi ennast... Ja ma suunan selle viha kõigi vastu, eriti nende, kes mulle ei meeldi. Ja ka see ei ole okei.
Selle viha pärast jäin ma ilma ka viimasest inimesest, keda ma võisin usaldada. Ja andsin tee kellelegi, keda ma isegi ei tea, segamaks veelgi enam mu elu. Ja ma vihkan seda. Mu viha ja vihkamine on mu üksikust vaid suurendanud, peletanud eemale kõik, kes mulle olulised on olnud...teinud mulle rohkem kahju kui kasu.
This world has gotten the best of me.
Mida ma edasi teen?
Kas ma jään selle juurde, milliseks ma olen muutunud ja võitlen tuuleveskitega, teades, et ma ei suuda kunagi hävitada kõike seda, mis mu elu keeruliseks teeb? Ma ei saa lahti venelastest, kes on häirivad. Ma ei saa lahti tüüpidest, kes ajavad ligi inimestele, kellele ma ei taha, et ligi aetaks. Ma ei saa lahti rumalatest inimestest. Ma ei saa lahti inimestest, kes ei suuda mind mõista. Neist, kes karjuvad mu kõrvalkorteris, nii et ma ei saa elada....ma ei saa maailmast lahti. Mitte kunagi, kuidas ma ka ei pingutaks.
Või siis ma annan endale aru, et ma kahjustan end rohkem, kui see vajalik on. Mõtlen välja, milline inimene ma tegelikult tahan olla. Kas on olemas kusagilt kesktee selle vahel, et sa oled paduhea ja sind kasutatakse ära ja selle vahel, et sa oled paduhalb ja vihkad kõike ja sind ei sallita enam? Ma tahaks loota, et on. Ma ei jaksa enam sõdida kõigi ja kõige vastu. Ja ma ei suuda enam taluda seda, et ma teen teiste olemise heaks ja lasen end ära kasutada.
Ma võtan kätte ja otsin üles selle kesktee. Ja muutun taas. Seekord selliseks. Ja loodan, et Aristotelesel oli õigus ja leian selles mõõdukuses oma õnne.
Sest jätkuvalt, ma pole leidnud õnne ja mu õnn pole leidnud mind.
Ja, üldse mitte esimest korda, ma kahtlen selles, kas ma jaksan seda edasi otsida.
Aga hetkel olen ma veel siin, status quo pole jätkuvalt rahuldav ja mida muud mul teha on, kui edasi minna. Kuidagi segadusest jälle kord luua. Heh...elu ongi nagu su oma korter: sa pead seda järjekindlalt puhastama, et see korras oled. Ei toimi nii, et sa teed selle korda ja see jääb selliseks.
Selle ilusa mõttevälgatusega lähen...
ja pöördun tagasi, kui kõik on taas väga hästi või väga halvasti. Või on mul midagi vaja välja elada...
Adjöö
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar