Tere, vana sõber.
Pole ammu näinud.
Väga ammu. Ligi 2,5 aastat ei ole ma ühtegi postitust teinud. Ma olen selle peale mõelnud, korduvalt, kuid pole tegudeni jõudnud. Viimasel ajal kipub nii olema. Kuid siin ma nüüd olen.
Olen siin pärast leerikooli teist loengut. Jah, nii uskumatu kui see ka (mu enda jaoks) ei ole, ma käin leerikoolis. Ma läksin sinna, kuna varsti saab must väikse Gregori ristiisa. Ja ma olen selle üle tohutult õnnelik. Aga...leerikool. Kuna ma ise olen end vajaduse korral määratlenud agnostikuna, siis on mul õigus ja võimalus uskuda et Jumal on ja ei ole olemas. Seega ei saa ma kuidagi end pidada tõsiusklikuks või kombekaks kristlaseks. Aga ometigi on mul tunne, et mu leerikooli sattumine tundub olevat üks õigemaid asju, mis viimasel ajal on juhtunud. Ja Kaarli koguduse leerikooli õpetaja Jaak Aus tundub olevat ka just selline leeriõpetaja, keda ma vajan/kannatan. Lühidalt - ta tegi meile esimesel tunnil selgeks, et usk on meie ja Jumala vaheline asi, tema ei saa seda kontrollida ega hinnata, seega tema vaid räägib seda, mida ta leiab, et me peaksime kristlusest teada ja ülejäänu on meie enda teha. Igatahes...tänase tunni teema keerles peamiselt Piibli lugemise ümber, kuidas seda teha ja kuidas mitte teha. Mida näha ridade vahel ja mida sealt enda jaoks kaasa võtta, juhuks kui see meiega resoneeruma peaks.
Rääkisime inimesest. Inimene on keha, hing ja vaim. Mõtestage kuidas tahate, kaks on kaduvad, üks on jääv. Okei. Aga mis teeb inimesest inimese? Jällegi, erinevaid teemasid alates jumalanäolisusest kuni vaba tahteni, kuid üks mis minuga kuidagi väga resoneerus oli:
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.
(1.Kr.13)
Rääkisime väga palju armastusest. Ja kuidas Jaak seda enda jaoks lahti mõtestas. Mulle meeldis väga see mõte, kuidas ta rääkis sellest, kuidas tänapäeval ei ole armastus enam "moes". Kuidas see on ehk tarbijaühiskonna viga, kuid armastust käsitletakse nagu kaupa - ühel hetkel saab see otsa, lagunevad suhted, perekonnad. Aga armastus...armastus on igavene. Kuidas see saab otsa saada?
Ei saagi. Armastus ei ole asi iseeneses, armastus nõuab tööd ja vaeva ja higi ja pisaraid ja tülisi ja leppimist ja andestamist ja mõistmist ja toetust ja...lugematut hulka muid asju. Peamiselt tundub armastus olevat üks suur rist ja viletsus, nagu väeti kutsikas, keda peab toitma ja kasima ja kantseldama ja lõpuks võib ta sind ikka hammustada. Aga sa annad andeks ja... armastad.
Rääkides sellest suurest armastusest, ei tohi seda segamini ajada armumisega. Armumine on üks tore füsioloogiline protsess, nägu läheb punaseks, süda teeb tuks-tuks, ilus. Aga armastus...ta tõi näite noorpaarist. Kui nad on mõnda aega koos olnud ja otsustavad abielluda, siis nende armastus ei ole suur. Nad võivad olla tohutult armunud, kuid nende armastus on alles pisike. Nagu hernes, mis on paar päeva veeklaasis olnud ning esimese võrse välja ajanud, umbes nii suur on ka nende armastus. And here comes the good part: selleks, et see armastus kasvaks, on vaja tööd. Päikest, õigeid tingimusi, hoolt, kõike seda eelnimetatut. Ja siis võib alles see armastus kasvama hakata. Ja tema, kes ta on olnud abielus 22 aastat, ta leiab, et armastus tema ja ta naise vahel vast ehk nüüd hakkab tõeliselt õige puhkema. Sinna vahele on mahtunud palju tülisid ja kõike seda, mida kahe inimese vahel juhtuda võib, kuid armastus...armastus on andestada, armastus on püsida, mitte alla anda. Ja üks parimaid tsitaate ta suust:
"Kui kahe inimese vahel on armastus, siis ei ole küsimus, kes prügikasti välja viib"
J. Aus
See on kummaline. Ma usun, et ma olen seda enda jaoks lahti mõtestanud selle läbi, et minu õnn on selles, kui ma saan kellegi õnnelikuks teha. See ühtib kuidagi väga selle käsitlusega armastusest. Sest kui ma tulen pärast pikka päeva töölt koju ja olen surmväsinud ja tahan ainult mitte-olla, kuid on tarvis prügi välja viia...siis ma tahan seda teha, sest armastus on see kustumatu soov oma teist poolt õnnelikuks teha. Ja goes without saying, see peab olema kahepoolne. Ja siis saab see olla suur. Ja siis saab see olla armastus. Ja selle blogi algusest saati on vist selge olnud, et ma otsin ja tahan just seda armastust. Ja praegu sellest arusaamine, selle lahtimõtestamine...kui inimene on usk, lootus, armastus, siis sõimake või usklikuks, ma usun, ma loodan, ma armastan.
P.S: Kui kellelgi on kunagi tarvis oma viieaastasele lapsele selgitada, mis on surm ja kuidas kogu see krempel toimib, siis tehke nagu Jaak Aus. Rääkige, kuidas te arvate/usute, et see asi käib, mis saab pärast ja pange mängima Vennaskonna "Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik". See seletab nii mõndagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar