Kirjutan siinkohal veel teise postituse otsa, sest ma olen lihtsalt nii thrilled, et ma jälle kirjutada saan. Või noh, keegi/miski pole kunagi takistanud, ise olen loll ja laisk, aga kui see praegu toimib siis go for it, Tauri. Ja nagu Georgi Viies tõika möönas, kirjutamine aitab mõtteid koondada.
Ja palju muud. Kirjutamine aitab meeles pidada. Ma loen praegu neid kaootilisi poste, mida ma olen siia kirjutanud...väga ammu. Peamiselt 2011. Ja seal on päris palju hetki, mis olid mälusoppidesse vajunud. Ja kuigi ma mäletan, et ma olin 2011 palju paremas seisus, kui selle blogi algusaegades, siis praegu neid poste üle lugedes kumab sealt läbi ikka üks suur teadmatus ja endas kõhklemine ja enesehaletsemine ja..palju muud. Palju muud, mille kohta ma julgen öelda, et praeguseks hetkeks olen ma tulnud sellest kohast väga kaugele. Kindlasti, ka praegu on mul omad mured ja vaevad, aga ma saan nendega oluliselt paremini hakkama kui tollal. Ja nüüd, meenutades neid tundeid, millest need kunagised postitused sündisid, oskan ma seda endale ka teadvustada ning seda hinnata. Ma ei tea endiselt, kuhu ma lähen aga ma tean, et ma olen teel. Ja see on üks väärt arusaamise hetk, midagi loksus paika.
Igatahes...mu suhe alkoholiga on teinud oma tõuse ja mõõnu kogu selle aja vältel, kuid see tendents on langev ning koos ülikooliga lõppes ka suurem pummeldamine. Aeg-ajalt ikka juhtub, kuid pigem aina vähem ja aina harvem ja täiesti ebaregulaarselt. Seega, ma ei kurda.
Möönan taaskord tõika, et ma pean siia tihedamini kirjutama, sest mu mälu veab mind alt. Üks tänase päeva tore sündmus on juba kirja saanud. Teine...teine puudutab karmat. Mu naabrid, kes mind viimase kuue aasta jooksul korduvalt on terroriseerinud oma läbude ja valju muusikaga leidsid vist lõpuks oma mihklipäeva. Tulin leerikoolist koju ja koos minuga sisenes majja üks härrasmees, näitas oma linnaosavalitsuse töötõendit ja marssis üles. Ja marssis ja marssis kuni jõudsin viiendani. Miskipärast see ei üllatanud mind. Igatahes, naabrite uks oli sisse löödud. Politseirammiga, suur massiivne metalluks oli kaardus ning hinged seina küljest lahti. Mulje järgi nagu filmis, they mean business. Nii palju kui ma kuulsin, siis oli tegu narkopolitseiga (mis selgitab tihedaid noori külalisi, kelle külastused kestsid vaid mõned minutid). Ma ei ole kodus just liialt palju aega veetnud viimasel ajal ja viimase aja elutempo juures, seega mul ei ole päris selget ülevaadet, mis seal kõrval toimumas oli, kuid mulle tundus, et sinna oli lisaks minu lemmikutele kaasmaalastele kolinud veel üks noormees. Usun, et sealt ka siis see äri, mis tänase külaskäiguga päädis. Rohkem ei osatud/tahetud/saadud mulle öelda, loodetavasti lekib sellest kusagile meediasse mõni nupuke, mis ehk rohkem infot edastab. Aga igal juhul, see ei tundu olevat mingi politsei kontrollkülaskäik, pigem võtab see juba operatsiooni mõõte. Kuidas iganes see välja mängib, ehk saavad ristiinimesed nüüd mõnda aega öösiti rahulikumalt magada ja ehk on tänavad veidi puhtamad. Ja mina...ma tunnen kahjurõõmu, mida ma pigem nimetan võidurõõmuks selle üle, et õiglus taaskord võidutses, ning magan ka õndsa und.
Siinkohal aga lõpetan selle postituse, sest uneaeg hakkab endast märku andma. Üritan ka homme end käsile võtta, sest tegelikult ka, kirjutamine on praegu kuidagi terapeutiline ja tõesti aitab mõtteid korrastada, ning homme kirjutada veidi sellest, mis teistel rinnetel toimub.
Seniks aga...homseni, vana sõber.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar