Niisiis...
Kogu nädalavahetuse, kui ma mõtlesin, et ma selle blogisse kirja panen, mõtlesin ma ühe vana blogipostituse peale. "Fragment elust, mida ma elada tahaksin". Naljakas, veidi kurb, samas ilus, kummaline ja veider kuidas see pea TÄPSELT kolm aastat hiljem ikka veel asjakohane on. Igatahes see kordus taas, reedel. Mitte küll täpselt nii, aga... endiselt oli see musternäidis sellest, kus ma olla tahaks ja kuhu ma loodetavasti kunagi jõuan. Vaatasime filmi, 1+1, mis tõesti oli nii hea kui Liis kirjeldas. Jõime mõned rummikokteil/smuutid ära, lobisesime maast ja ilmas, käisime Snowy'ga jalutamas ja läksime reede õhtul võrdlemisi varakult magama. Ja sain teada, et ma olen "muditav"..ehk siis mitte päris lootusetu juhtum, vaid küll üks õige neiu minust veel kunagi mingi inimeselooma suudab kasvatada. Eks me näe, kes see õige neiu saab olema. Seniks aga, Liis... Agape! (jätame välja usulised asjad ja keskendume konseptsioonile, eks :* )
Laupäev.
Juhtusin juhuslikult isaga Kiili Maxima ees kokku, ostsime naistepäevaks lilli ja läksime koos maale. Emale olid lilled toredaks üllatuseks, edasi aitasin tal nii palju kokata, kui seda veel teha oli.
Oli Tarmo sünnipäeva tähistamine...mu "väike" vend kõnnib oma viimast pubeka-aastat juba. Hirmutav! Suurem osa inimesi ei saanud tulla, nii et külalised piirdusid vaid mõningate maa-sugulastega. Kolm pitsi viina (üks iga jala terviseks) ja siis otsustasin, et enam viina ei joo. Pidu kaua ei kestnud, rüüpasin rahulikult mõned õlled veel sisse ära kuni õhtu kätte jõudis. Nostalgitsesime ja vaatasime vennaga "Ali G in da House'i", taaskord. Loll huumor. Ja kobisin magama.
Pühapäeval jõin maal hommikukohvi ja kobisin linna tagasi. Täiesti häbematult ja häbenemata looderdasin päeva maha Xboxiga mängides ja biker.ee foorumit lugedes. Kevad on õues, täna oli juba vahepeal 10 kraadi sooja ja välja ilmunud kaherattalised kevadekuulutajad on ka minu mõtted taas ratta juurde viinud. Et jalad maa peal püsiks, loen bikeri õnnetuste teemat ja kohati täitsa mõtlen, et kas tasub. Aga tasub, kindlasti. Kui mitte, siis võiks koopa kaevata ja end mullikilesse mässida, siis oleks eriti turvaline olla. Aga igatahes..heietan mõtteid, et teeks selle kuu lõpu poole algust varustuse ostmisega ja läheks ostaks omale kiivri. Siis oleks ots lahti tehtud. Õnnetuste teemast olen niivõrd targaks saanud, et järgin ikka nõuannet, et esmalt osta korralik varustus ja kui siis raha üle jääb, võid ratta ka osta. Tegelikult, rahast ei taha üldse rääkida. Palk käes ja silma pilgutamata sai veidi üle 300€ välja käidud rehvide ja ülevaatuse peale, tegin leeriannetuse ära, ostsin nädala jagu süüa ja pmst ei julge pangaarvet vaadatagi. Aga samas, eks ma pean tunnistama, et ega ma just liiga osavalt alati rahaga ümbe ka ei käi. Kuigi nüüd tõesti peaks, sest igal juhul tahan ma ratast hetkel rohkem kui midagi muud. Kuri plaan on ka järgmisel kuul motokooliga ühendust võtta ja mõned tunnid lisaks teha ja siis ARKi teekond ette võtta. Nui neljaks, need load tulevad see aasta ära!
Ja tänane...täna oli tore kui lõuna ajal läksime Oliveri ja Maarjaga Kompressorisse pannkooke sööma. Heietasime Oliveriga kooliaegu. Ülemus tuli ka tööle tagasi ja ma tunnen iga päevaga kuidas mus koguneb jälle see tüdimus ja vastumeelsus kõigele sellele mõtetule ja halvale ja tühjale ja tähjale, millega ma seal rinda pean pistma. Tundub et fookus liigub alati täiesti teisejärgulistele asjadele. Ma siiralt loodan, et ehk AdCash ikkagi märkab mu CV'd teiste seas ning ehk ei lähe asjad seal nii hapuks. Või siis kui ma siiski sinna pidama jään hetkel, siis need negatiivsed asjad hakkavad kuidagi mõnest otsast ka lahenema. Eks näis.
Seniks aga...järgmise korrani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar