See post on end veidi kaua oodata lasknud. Eelmine nädal oli kergelt öeldes...hektiline.
Peamiselt möödus nädal töö tähe all, eriti närviliselt ja rusuvalt. Pühapäeval tuli Tarmo minu juurde, pidi jääma paariks päevaks, aga lõpuks lahkus laupäeval. Muidu ei ole sellest otseselt lugu, aga...ta on põrsas! Mu elamine on nädala sees niigi segi ja kui sinna lisada veel üks pubekas, kes päev läbi suurt midagi ei tee, enda järgi ei korista ja kogub vaid õllepurke, siis tööpingete kõrvalt on seda lihtsalt liiga palju. Igatahes...see kõik kogus ja kogus kuni neljapäeval tundsin, et ma olen nii närviline, et haugun igaühe peale, kes mu teele ette satub ja kohati inimesed lausa nuruvad kolakat. Või õigemini ei nuru, aga ükskõik mida nad ka ei teeks, see suudab mu närvi mustaks ajada.
Niisiis, võtsin süüdimatult neljapäeva pärastlõunal oma asjad ja ütlesin, et reedel töötan kodukontorist. Kuna mul kodus poleks just parem olnud, siis tegin väikese vahetuse ja läksin maale. Mis oli väga õige otsus, sõin emme toitu ja vahtisin ajuvabasid telesaateid (kuidagi ainult maal olles leian ma end vaatamast vene Selgeltnägijate tuleproovi ja kummalisi Eesti saateid nagu Laula mu laulu...mis tol hetkel täiesti sobis). Igatahes, läksin varakult magama ja töötasin reedel maalt. Sain päris palju tehtud ja keskkond oli oluliselt parem.
Õhtul pidin Peediga kokku saama - Kaisa pidi Tartust Tallinnasse tulema ja siis nad otsustasid väikese istumise teha. Ma olin Kaisat pärast lõpetamist umbes 2 korda põgusalt näinud ja Liisi vist vaid ühe. Igatahes oli huvitav jällenägemine. Esialgne plaan oli veidi seal aega veeta ja siis koju suunduda, kuid lõpuks veendi mind ümber. Veetsime õhtu lauamänge mängides, veidi napsutades ja vanu pilte vaadates. Liisi arvutis olid pildid, millest mul polnud õrna aimugi. Mitte vaid seda, et ma ei teadnud, et sellest ajast on pildid...ma isegi ei teadnud, et mu elus on selliseid aegu olnud! Mingi väga kummaline faas, kus mul olid poolpikad mustad juuksed... Kui Peet mulle kunagi need pildid saata suudab, siis ehk näitan neid sulle, Liis. Pimedas ja salaja. Mitte keegi teine ei tohi teada saada, et sellised asjad siin maailmas eksisteerivad!
Läksime magama kusagil poole nelja paiku ja pool kaheksa olin juba üleval. Ei sobi see külas magamine vanainimesele. Enesetunne oli parem kui ma kartsin aga halvem kui ma arvasin. Kaks tassi kohvi ja paar tundi lobisemist hiljem oli kõik juba jonksus. Viisin Kaisa koju ja läksin ka enda juurde. Tarmol pidi sõidutund olema kell 12...ja nagu talle kohane, ta polnud selle jaoks lillegi liigutanud. Ei bussipileteid, ei arusaama, kuhu ja kuidas ta minema peab ja kuidas ta tagasi saab jne. Ehk on asi vanusevahes aga mulle ei mahu pähe, kuidas saab sellises vanuses isegi oma asjade suhtes nii saamatu olla. Kui ma olin 19 (ja aastaid varemgi) sai mööda Eestit ringi tripitud ja igasugu asju korraldatud ja majandatud, ei tekkinud kunagi olukorda, kuidas ma ei suudaks võõras linnas end mitte ühest kohast teise majandada, kui tarvidus oli. Veel vähem siis Tallinnas. Igatahes, kuna mu närvid on ikka veel pingul, siis ütlesin, et vaadaku ta ise, kuidas hakkama saab ja kui ei saa, siis on järgmine kord targem.
Ja nagu nõidus, tol hetkel helistas ema. Uuris, kuidas Tarmo ikka hakkama saab jne ja kui ma ütlesin talle, et ma lasen tal ise majandada, siis oli ema häälest ära. Viimane asi, mida mul tarvis on, on veel teda ärritada. Mõtlesin kaks hetke, siis võtsin Tarmo käe kõrvale, läksime ostsime talle ühiskaardi, panin talle sinna raha peale, näitasin kus on Mere puiestee ja ootasin kuni ta sõiduõpetaja autosse istus. Kas ma tõesti olen ülekohtune või 19-aastasele noormehele ei tohiks need väljakutsed liiga suured olla?
Sõitsin ise koju tagasi, rääkisin veel korda emaga, rahustasin ta maha ja lõpuks, lõpuks tundsin, et mul on paar hetke iseendale. Olin veel öisest magamatusest unine, nii et ei plaaninud laupäevaga midagi suurt ette võtta. Täiesti süüdimatult asetasin end tugitooli, paning GTA5'e Xboxi ja mängisin. Mängisin, kuni enam ei viitsinud ja siis kobisin magama.
Pühapäeval tundsin kohustust olla asjalik, kuid asjad läksid omasoodu ja veetsin jälle päeva mängides, süüa tehes ja lihtsalt oleskledes. Ja ei tundnud end selle pärast üldse süüdi. Tegelikult tahaks rohkemgi selliseid nädalavahetusi. Avastasin nii palju...kuidas ma olen suuremaks kasvanud, kuidas ma kunagi olin väga kleenuke poiss aga nüüd annan ikka veidi mehisemat mõõtu välja. Kuidas inimesed ajas muutuvad ja kuidas ma omal ajal olin lihtsalt liiga noor ja loll et ei osanud hinnata nii lõbusaid asju kui näiteks lauamänguõhtud. Ja avastasin ka, et oskan ikkagi alkoholi tarbida liialdamata - sõltub seltskonnast. Kui juua veidi mingi tegevuse kõrvalt, on tulemus hoopis teine kui teha midagi natukene joomise kõrvalt. Igatahes... väga tore nädalavahetus oli ja ma loodan, et sellised tuleb veelgi.
Esmaspäev.
Töönädal algas nii nagu ta algas, kiiruga. Kuigi see nädalavahetuse puhkamine lõi nagu veidi teise perspektiivi. Panin klapid pähe, eraldusin teistest ja tegin oma tööd. Aeg läks kiiresti. Ja siis potsatas postkasti kiri ülemuselt - teeme arenguvestlusi, siin on mingi ankeet, täitke ära. Ja ma siis täitsin, oma silmis täiesti objektiivselt. Oli öelda nii head kui ka halba, ei hoidnud kumbagi tagasi. Üks küsimus oli juhi omaduste kohta - kirjutasin täiesti ausalt,et ta võiks veidi konkreetsemalt ülesandeid ja kohustusi jagada, mitte umbmääraselt kogeleda, et "me peame...". Ütle kes teeb, mis ajaks teeb ja olgu tehtud! Kuigi, lisasin ka et mul pole ka praeguse juhtimisstiili vastu midagi ja see sobib mulle päris hästi, sest nagu me teame, mulle ei ütle keegi, mida ma tegema pean :) Väike rebel on suures Tauris täiesti olemas ja alles. Igatahes..neid küsimusi-vastuseid oli kokku kolm lehekülge. Millalgi siis tuleb neil teemadel rääkida, vaatame, mis mulle öeldakse.
Ja siis...kuna see eelmine nädal andis märku,et ma vist hakkan läbi põlema, siis otsustasin oma ülejäänud puhkusepäevi (mida on ülipalju!) asjalikult ära kulutada. Lisaks suvepuhkusele, mis kõigi eelduste kohaselt on 16.06-13.07 (tahtsin küll nädal hiljem, kuid ka teised tahavad Juulis puhata. Eelistasin võtta ikka 4 nädalat, seega...juuni keskel on ka hea aeg), panin veel nädala puhkust 7ndast aprillist. Ja 18 päeva on veel üle, kui ühel hetkel ajud jälle kärssama hakkavad. Kuidagi väga kobedalt on neid puhkusepäevi aastatega kogunenud.
Praegu siis rõõmustan selle üle, et pean 2 nädalat vastu pidama, siis on nädal puhkust. mu kuri plaan on selle ajaga ARK'is teooriaeksam ära teha, veel platsitunde võtta motokoolist ja loodetavasti ka sõidueksamiks vähemalt aega kinni panna. Ja lihtsalt puhata ja mängida. Kulub marjaks ära.
Ma nüüd lõpetan selle eepilise postituse ja hakkan puhastusvahenditele sotsiaalmeedias reklaami tegema. Minu panus maailma parandamisse. Phäh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar