Ma avastasin just, et mu postide pealkirjad on kõik jumala lampi ja imelikud, huvitav, kas keegi peale minu ka teab, miks mõnel postil just selline pealkiri on, millest see tingitud on ja kust see tuleb? Ma ei usu eriti...
Ma olen oma komplitseerituses nii lihtne, samas oma lihtsuses nii komplitseeritud. Vot!
Märkamatult olengi jõudnud augustikuu teise päeva. Kui ma ei eksi, siis peaks Kertu täna Tallinna tulema. Seda tütarlast tahaks küll näha, ma arvan, et annab korraldada.
Ma sain oma palga kätte, jee! Käisin Triinu'ga (kuradi raske on nimesid käänata ja asju seletada, kui sul on tegu Triin'u ja Triinu'ga) kinos Simpsoneid vaatamas. Vaatamist väärt, nagu ka iga teine Simpsonite episood. Pärast töllerdasime läbi vihma SaloCenter'isse, kust ma lõpuks leidsin sellise rõnga, nagu ma tahtsin. Siis läksime kuivasime veidi Revalis, ma poosetasin oma artikliga veidi ja seejärel liikusime edasi Katmandu'sse (eluhea koht, selle ma jätan meelde: head hinnad, head toidud, hea õhkkond...mida sa hing veel ihaldad?) ja sõime. Triinul olid mingid Mixed nuudlid, ma võtsin Chinese ChopSuey (kuna see pidi vürtsikas olema [mida see mitte mingil viisil siiski ei olnud] ja meenutas mulle üht System Of A Down'i teada-tuntud laulukest) ja täiesti õnnestunud valik oli. Jee!
Õhtul läks mul oma 45 minutit, kuni ma sain oma needi ära vahetatud, täielik tuumafüüsika ikkagi ju, pealegi ma tegin endale natukene haiget sellega. Juhtub. Mehed ei nuta.
Ma mõtlesin välja, millist tattoo'd ma endale tahan. Ma praegu kõhklen, kas teha see selja ülaossa keskele (ma ei näeks seda pidevalt ja ei tüdineks sellest, ehk isegi unustaks, et mul see on) või siis vasaku käe siseküljele, küünarnuki pahupoolele (hea poosetada). Kui kellelegi ütleb selline asi, nagu "the Keywork" - ja eriti see, mis selle taga peitub-, midagi, siis see on see, mille ma tahan igaveseks oma nahale jäädvustada...et mul oleks midagi, mida kahetseda, kui ma 70 ja kortsus olen. Tegelikult, vaevalt ma kahetsen seda, eile oli just Suvereporteris mingid piffid, kes olid endale tattood teinud ja siis sellest ära tüdinenud ning eemaldamisele üle 32k kulutanud. Idioodid. See on life-long commitment, sa ei saa sellest tüdineda. Ja kui isegi tüdined, siis sa lihtsalt pead tagajärgedega leppima. Ei mingit bitchimist!
Ma olen viimasel ajal jälle tohutult Coheed&Cambriat kuulanud ja uurinud. See lugu, mis neil plaatidest läbi jookseb, on välja antud ka koomiksina "The Amary Wars". See on kõige põnevam ja sürrim lugu peale selliseid kuldseid teoseid nagu "Arbuusisuhkrus"(Richard Brautigan), "Donny Darko" ja "A Clockwork Orange". Ma tõeliselt tahan neid koomiksed + uut Coheed'i albumit, kuuldavasti peaks see 23. oktoober välja tulema. Kõik see sci-fi ja Salad Fingers tekitab minus hullumeelse soovi oma peas elada.
Kui ma seda saaks, siis oleks mu maailm nagu Salad Fingersis: üks majake in the middle of nowhere, aga mul poleks kunagi igav, iga päev kui ma välja lähen, on midagi uut. Äkki on ilmunud kuhugi mingi puu, mõni olend, mingi asi. Ja ma saaksin tunda tõelist õndsust, oleksin maailma õnnelikuim inimene, kui ma tunneksin roostet oma sõrmedel. Almost orgasmic!
Iga ärkveloldud tund oleks seiklus, an eerie, creapy, twisted adventure, but a still a positive one. Aga jah, kahjuks olen ma selle reaalsuse poolt tugevalt paigale aheldatud. Ehk päästaks mind mõni hull trauma või midagi. Midagi, mida mu mõistus ei suuda omaks võtta, vaid blokib täielikult välja, lülitades selle protsessi käigus ka muud motoorsed ja reflekssed toimingud välja. Ma oleks nagu vegetable, lihtsalt lamaks liikumatult kusagil 4x4 pehmete seintega kongis, kuid mu peas toimuks tegevus. Ja ma oleks õnnelik, 'cause I've come to inquire your spoons.
Aga ma ei suuda ette kujutada midagi, mis oleks võimeline mu aju välja lülitama. Võib-olla ongi nii parem.
Ma olen viimasel ajal jälle tohutult Coheed&Cambriat kuulanud ja uurinud. See lugu, mis neil plaatidest läbi jookseb, on välja antud ka koomiksina "The Amary Wars". See on kõige põnevam ja sürrim lugu peale selliseid kuldseid teoseid nagu "Arbuusisuhkrus"(Richard Brautigan), "Donny Darko" ja "A Clockwork Orange". Ma tõeliselt tahan neid koomiksed + uut Coheed'i albumit, kuuldavasti peaks see 23. oktoober välja tulema. Kõik see sci-fi ja Salad Fingers tekitab minus hullumeelse soovi oma peas elada.
Kui ma seda saaks, siis oleks mu maailm nagu Salad Fingersis: üks majake in the middle of nowhere, aga mul poleks kunagi igav, iga päev kui ma välja lähen, on midagi uut. Äkki on ilmunud kuhugi mingi puu, mõni olend, mingi asi. Ja ma saaksin tunda tõelist õndsust, oleksin maailma õnnelikuim inimene, kui ma tunneksin roostet oma sõrmedel. Almost orgasmic!
Iga ärkveloldud tund oleks seiklus, an eerie, creapy, twisted adventure, but a still a positive one. Aga jah, kahjuks olen ma selle reaalsuse poolt tugevalt paigale aheldatud. Ehk päästaks mind mõni hull trauma või midagi. Midagi, mida mu mõistus ei suuda omaks võtta, vaid blokib täielikult välja, lülitades selle protsessi käigus ka muud motoorsed ja reflekssed toimingud välja. Ma oleks nagu vegetable, lihtsalt lamaks liikumatult kusagil 4x4 pehmete seintega kongis, kuid mu peas toimuks tegevus. Ja ma oleks õnnelik, 'cause I've come to inquire your spoons.
Aga ma ei suuda ette kujutada midagi, mis oleks võimeline mu aju välja lülitama. Võib-olla ongi nii parem.
Ma olen teist päeva ilma suitsuta ja ma ei tunnegi (veel) mingit hullutavat tungi nikotiini järele. Loodame, et seda ei tulegi. Ja kui tuleb, siis ma loodan, et ma olen piisavalt põhimõttekindel ja ei osta/roti kusagilt suitsu. Kopsud vajavad puhkust...loodetavasti on see äärmiselt pikaajaline puhkus. Kuradi rutiinsed harjumused à la hommikune coffee&cigarette, peale-sööki-suits jne. Need on kõige raskemad. Pekki!
Tööst on ka täiesti kõrini, eriti itaallastest. Nad ei saa mitte millestki mitte midagi aru ja pärast on veel pahased selle peale. No fakk tõ, ausõna. Kui midagi ei kõlba, siis õpi inglise keel selgeks ja otsi endale ise kaarte ja bussiaegu ja tegevust. Ja kui sellega hakkama ei saa, siis please, don't be such a bitch about it. (Ma vaatan, et igas teises lauses on mingi inglisekeelne väljend sees. Eesti keel on küll ilus, aga mitte nii tabav ja väljendusvõimeline, kui inglise keel). Aga nojah, muidu saab hakkama, veel ainult kuu aega.
Erki rääkis eile, et mu iPod'i transport venib veel mingi nädala võrra...et siis kusagil augusti keskel alles peaks selle saama. Kannatlikkus on voorus, aga ma pole kunagi plaaninudki 110% vooruslik olla. Ma olen niigi igati hea ja vastutulelik, mõndade asjade pealt võib vajaka ka jääda ju. Kui ei, no siis andke andeks!
Ahjaa! BLOODHOUND GANG tuleb 2. septembril Eestisse. JEE! Broneerisin pileti ära endale juba. Ma saan tõeliselt kvaliteetset usa-college-skate-teen-pop-punk-rock'i näha lõpuks. Mumeelest on Club Hollywood küll natukene nõme koht selle kontserti jaoks (pigem Rock Cafe ehk, kuigi jah, küsitav, kas BHG selle ära täidaks...tegelt vist ikka täidaks küll) aga noh vana hea Bloodhound Gang ikkagi. Tüübid lähenevad keskeale juba jõudsasti, kuid huumorimeel on ikka sama. Kuld. Palcebo'ks olid mul suured ootused ja ma pidin räigelt pettuma, BHG'ks on veel suuremad, kuid miskipärast on mul tunne, et ma seekord pettuma ei pea. See tuleb nii ideaalne: Mope'i ajal lava ees käsi püsi üles-alla põrgata, nii elurõõmsalt lihtsalt. Einoh, ma pean nende repertuaari veidi üle kordama, kõik pole väga hästi meeles, aga ikkagi, kui nad ainult uuele plaadile ei keskendu, siis on normaalset šõud oodata. No kammoon, kes meist ei mäletaks lugusid nagu Fire Water Burn, The Bad Touch, Mope.. ja Foxtrot Uniform Charlie Kilo video...üks geniaalsemaid, mida ma olen elu sees näinud. Ja kui nad laivis Kiss Me Where It Smells Funny ära teevad, siis ma olen maailma õnnelikuim poiss vist. Kuu aega kannatust.
Kõik väikesed lapsed vaatavad mind suurte silmadega ning paljud turistid ei taha minuga vabatahtlikult rääkima tulla. Einoh, suur must huulerõngas, puna-must habe, mustad juuksed, mustad riided...oleks ma veel neeger, siis nojah...how black can you get?
Mu tööandja ja endine naaber oli mind lehes näinud ja mu emale mingi eriti ilusa sõnumi saatnud à la "sellest poisist saab veel kunagi midagi suurt. Endal ka uhke tunne, nagu oma laps oleks". Tõi emale pisara silmanurka ja oli üldse kuidagi heldinud eile. Ta ütles, et ta ei taha mulle otsa ka vaadata ja et talle see rõngas mu mollis üldse ei meeldi, aga ta on mu üle uhke. Suvetööna ja 18 aastasena teenin ma praktiliselt kuus 2 korda rohkem kui tema ja ta on õnnelik, et tal on selline poeg. Ja mu vend helistab mulle ikka paar korda nädalas ja küsib, kus ma olen ja kas ma teda vaatama ka tulen. Ja mu isa kingib mulle auto. Täiesti lõpp...ükskõik kui palju erimeelsusi mul oma perekonnaga ka poleks, ikkagi armastan ma neid tohutult ja ei vahetaks iial mitte kellegi vastu. Tülgastav, et mul kunagi üldse selline peast läbi on käinud. Mu vanemad ega keegi ei loe mu blogi kunagi,aga noh...kui mingi ime läbi peaks nad seda kunagi tegema,siis jah...
Igatahes, ma olen juba nii palju kirjutanud, et ma konkureerin juba Harry Potter'i viimase väljaandega, niiet tagumine aeg on lõpetada. Pea on juba mõtettest tühi ka...ei ole ikka,sorry...juhtub ka paremates peredes. Ja ma mõistan täiesti, kui keegi ei viitsi seda läbi lugeda, ega te targemaks nagunii ei saa. Hahaa!
Tööst on ka täiesti kõrini, eriti itaallastest. Nad ei saa mitte millestki mitte midagi aru ja pärast on veel pahased selle peale. No fakk tõ, ausõna. Kui midagi ei kõlba, siis õpi inglise keel selgeks ja otsi endale ise kaarte ja bussiaegu ja tegevust. Ja kui sellega hakkama ei saa, siis please, don't be such a bitch about it. (Ma vaatan, et igas teises lauses on mingi inglisekeelne väljend sees. Eesti keel on küll ilus, aga mitte nii tabav ja väljendusvõimeline, kui inglise keel). Aga nojah, muidu saab hakkama, veel ainult kuu aega.
Erki rääkis eile, et mu iPod'i transport venib veel mingi nädala võrra...et siis kusagil augusti keskel alles peaks selle saama. Kannatlikkus on voorus, aga ma pole kunagi plaaninudki 110% vooruslik olla. Ma olen niigi igati hea ja vastutulelik, mõndade asjade pealt võib vajaka ka jääda ju. Kui ei, no siis andke andeks!
Ahjaa! BLOODHOUND GANG tuleb 2. septembril Eestisse. JEE! Broneerisin pileti ära endale juba. Ma saan tõeliselt kvaliteetset usa-college-skate-teen-pop-punk-rock'i näha lõpuks. Mumeelest on Club Hollywood küll natukene nõme koht selle kontserti jaoks (pigem Rock Cafe ehk, kuigi jah, küsitav, kas BHG selle ära täidaks...tegelt vist ikka täidaks küll) aga noh vana hea Bloodhound Gang ikkagi. Tüübid lähenevad keskeale juba jõudsasti, kuid huumorimeel on ikka sama. Kuld. Palcebo'ks olid mul suured ootused ja ma pidin räigelt pettuma, BHG'ks on veel suuremad, kuid miskipärast on mul tunne, et ma seekord pettuma ei pea. See tuleb nii ideaalne: Mope'i ajal lava ees käsi püsi üles-alla põrgata, nii elurõõmsalt lihtsalt. Einoh, ma pean nende repertuaari veidi üle kordama, kõik pole väga hästi meeles, aga ikkagi, kui nad ainult uuele plaadile ei keskendu, siis on normaalset šõud oodata. No kammoon, kes meist ei mäletaks lugusid nagu Fire Water Burn, The Bad Touch, Mope.. ja Foxtrot Uniform Charlie Kilo video...üks geniaalsemaid, mida ma olen elu sees näinud. Ja kui nad laivis Kiss Me Where It Smells Funny ära teevad, siis ma olen maailma õnnelikuim poiss vist. Kuu aega kannatust.
Kõik väikesed lapsed vaatavad mind suurte silmadega ning paljud turistid ei taha minuga vabatahtlikult rääkima tulla. Einoh, suur must huulerõngas, puna-must habe, mustad juuksed, mustad riided...oleks ma veel neeger, siis nojah...how black can you get?
Mu tööandja ja endine naaber oli mind lehes näinud ja mu emale mingi eriti ilusa sõnumi saatnud à la "sellest poisist saab veel kunagi midagi suurt. Endal ka uhke tunne, nagu oma laps oleks". Tõi emale pisara silmanurka ja oli üldse kuidagi heldinud eile. Ta ütles, et ta ei taha mulle otsa ka vaadata ja et talle see rõngas mu mollis üldse ei meeldi, aga ta on mu üle uhke. Suvetööna ja 18 aastasena teenin ma praktiliselt kuus 2 korda rohkem kui tema ja ta on õnnelik, et tal on selline poeg. Ja mu vend helistab mulle ikka paar korda nädalas ja küsib, kus ma olen ja kas ma teda vaatama ka tulen. Ja mu isa kingib mulle auto. Täiesti lõpp...ükskõik kui palju erimeelsusi mul oma perekonnaga ka poleks, ikkagi armastan ma neid tohutult ja ei vahetaks iial mitte kellegi vastu. Tülgastav, et mul kunagi üldse selline peast läbi on käinud. Mu vanemad ega keegi ei loe mu blogi kunagi,aga noh...kui mingi ime läbi peaks nad seda kunagi tegema,siis jah...
Igatahes, ma olen juba nii palju kirjutanud, et ma konkureerin juba Harry Potter'i viimase väljaandega, niiet tagumine aeg on lõpetada. Pea on juba mõtettest tühi ka...ei ole ikka,sorry...juhtub ka paremates peredes. Ja ma mõistan täiesti, kui keegi ei viitsi seda läbi lugeda, ega te targemaks nagunii ei saa. Hahaa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar