SEE laul. See laul paneb mind taaskord tundma, et mu keha on mu hinge jaoks paar suurust väike. Tahaks nagu lõhkeda, heas mõttes. Üldse...Regina Spektor teeb ikka nii tohutult ilusat muusikat. Midagi hingele...
"Ei tea, kuis südamega on mul asjalood..." algas mingi lauluke kunagi. Tean küll. Nüüd tean väga hästi. Miskipärast, endalegi arusaamatul kombel, on kõik kudagi paika loksunud. Kui ma varem veel kõhklesin, kaalutlesin teisi variante, siis praegu tean ma kindlalt, kes see tütarlaps on, kes mu südamesse nii sügavale on pugenud. Aeg-ajalt, kui ma ta pilte vaatan, siis on mul täpselt sama tunne, mis selle lauluga. Hing tahab kehast välja pugeda. Nagu öeldakse, ilu on vaataja silmades...ja just nii ongi. Ehk ei ole ta üldiste ilustandardite järgi just modellimaterial, ehk ei ole ta just maailma võluvaim tüdruk. Kuid ta on kaunis. Ihult ja hingelt. Ja tohutult. Aga igal asjal on ka pahupool. Ma lihtsalt ei oska midagi teha. Ma pole kunagi mingi eriti šarmantne noormees olnud...aga ma pean midagi välja mõtlema. Sest nii kindlalt pole ma end varem tundnud...eriti just südameasjades. Ja muidugi ka see, mis saab edasi, kui ma pean Tartusse minema...aga see on juba tulevikumuusika, selle peale mõtleme siis, kui see kätte jõuab.
Better...parem. Just sellise tunde,et ma tahan olla parem, tekitab minus see imeline olevus.
Jah, see on armastus. Ja kurat, kui see peaks ühepoolseks jääma...sel ei lase ma lihtsalt juhtuda.
Ja nüüd arvake kõik ära, kellest ma räägin.
Elu on eriti ilus praegu. Miski ei suuda mind morjendada vist...ma lähen tähistan riigipüha sellega, et istun Harjumäele maha ja kuulan mingit mussi ja tripin linnas...
Olge kõik ilusad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar