Ma ise ka imestan, et ma pole nii kaua blogi kirjutanud...nii palju on juhtunud, mul on nii palju öelda olnud, ometigi pole see siia jõudnud. Ja nüüdseks on juba paljud tunded ja sündmused ajusoppidesse vajunud ja end sinna peitnud.
Mis mul hetkel meenub, on Laura ärasaatmispidu. Jälle ei pidanud see joodik minus vastu ja laadis end väga korralikult täis. Martini Jazz Café on nüüd üks mu lemmikkohti. Igatahes, ma nägin paljusid, keda polnud ammu näinud. Ja üldse oli hea olla. Kuni alkohol mõjuma hakkas, kõiki tundeid võimendas ja minust taaskord õnnetu poisikese tegi. Mõndasid asju oli lihtsalt valus näha, teised aga tekitasid minus tohutu õnnetulva. Asi lõppes sellega, et ma jäin Holiday Clubis magama...ärgates olid Rainer, Taavi ja Kalmet mu kotti kohvipaksu kallanud. Kott, pintsak ja jope kõik keemilisse puhastusse...325.- Einoh...muidugi...mul ei olegi oma rahaga midagi asjalikku peale hakata. Erilised värdjad, selline sitakeeramine.
Igatahes...31. august.
See päev...see oli lõpp. Üks suur lõpp. Suve viimane päev, viimane päev, mil Epp ja Laura Eestis olid, viimane päev tööl, millegi -mida vaid valitud inimesed teavad- katastroofiline lõpp ja üldse tuhat asja veel. Kõik koondusid miskipärast ühele päevale. Hommikul lennujaamas oli elunukker olla. Õhtul oli mul asja kesklinna. Bussijaama juures tahtis mingi tibla mu telefoni ära võtta. Ei saanud ta midagi (noh, tehniliselt sai arvatavasti väga katkise ja valusa kulmu ning ka veidi hambavalu)...ega ma mingi papist poiss pole. Mul pole häda midagi, ainult käe põrutasin ära. Kuigi...tõsi, ta sai mul ninast vere välja...ja seda tuleb sealt nii palju, et ma olin pärast üleni eriti haardkoorikalt verine. See, kusjuures, oli see kõige väiksem asi selle päeva juures. Ma võin täiesti ausalt öelda, et ma olen murtud mees. Ma tunnen, et mul ei ole kõik korras, ma olen täiesti deboris. Aga mis on kõige hullem...ma ei tunne seda torkivat sisemist valu, mis sellega tavaliselt kaasneb.Võiks ju mõelda, et see on hea ja nii on kergem. Ei. Ma olen lihtsalt külmaks ja tuimaks muutunud. Ja see ongi selle juures kõige hirmsam. Ma ei tunne enam. Mille poole ma oma elu nüüd tüürin, kui isegi tunnetel mulle midagi pakkuda pole? Murtud mees.
Sa tõepoolest ei hinda seda, mis sul on, kuni sul seda enam pole. Samas...alati, kui elu on mingi ukse sulgenud, on ta kusagil mõne akna avanud...omaette asi, kas sealt aknast ka valgus paistab.
Ma käisin 1.septembril oma venna aktusel. Jüri gümnaasium. Iseeneset väga äge...suur maja, oma ujula, euroremont, televiisorid koridorides jne. Aga mis mind häiris, oli see, et kõik tundus nii külm ja steriilne...ei olnud seda sooja tunnet, mis GAGis on...too hetk sain ma aru, kui väga ma oma kooli ikkagi armastan. Igatahes...venna klassijuhataja tundus üks suur suguti olevat (samas...suurem osa pedagoogidest ongi) ja klassikaaslastega ei olnud mu vennaraas ka väga rahul...esmamuljel. Eks muidugi...12 aastaselt kõik sõbrad ja klassikaaslased maha jätta ja nullist alustada on raske. Tõeliselt raske. Aga ma loodan, et ta saab hakkama. Ma hoian pöialt.
Jüri on ka ilge ossipesa, loodame, et see külge ei jää...
Täna käisin Bloodhound Gangi kontsertil. Väga hea show oli...Jared vedas oma peenisega mingi suure kasti üle lava, jõi korraga ära pool liitrit õlut, oksendas selle klaasi tagasi ja jõi uuesti ära. Siis oksendas Jimmy mütsi sisse ja Jimmy pani selle endale pähe...ning seejärel oksendas Jared Jimmyle püksi. Jimmy pani endale kala püksi jne jne jne...need kutid oskavad peldikuhuumorit teha. Ja nad mõnitasin ilgelt Venemaad.
Halb oligi see, et seal oli ilgelt palju tiblasid...räuskasid ja laiasid seal. Ma olen alati tolerantne olnud ja rassivahed pole mulle kunagi mingi probleem olnud. Aga praegu on mul tõepoolest tunne, et ma hävitaks iga kuradi tibla siin maamunal. Värdjad.
Ja umbes 10h pärast saan ma endale mingi lapse näppu ning alustan oma kõige viimast aastat GAG'is...ja ma olen selle üle nii õnnetu. Ma ei taha sealt ära...ma ei taha sinna homme tagasi minna, aga ma ei taha sealt samas kunagi ära minna. Liiga palju jääb selja taha. Kuid ehk just seda mul vaja ongi? Valusat lõppu (neid on juba küllalt olnud, kuid siiski) kogu oma senisele elule. Eks me näe...18 aastaselt ei ole veel elu läbi. Vist. Kuigi nii mulle hetkel tundub tõesti.
Ega jah...praegu siis magama ja uutele katsumustele vastu. Te olete alati mu jaoks olemas olnud, ärge praegu lõpetage.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar