L´âme immortelle sans raison d'être...

Taaskord on see hetk, kus ma vihkan oma "sõpru" ja tahan neile põhjustada füüsiliselt sama suurt valu, kui nemad mulle vaimselt. Õige jah...fakt, mille ma unustanud olin, oli see, et koolis kehtib ju mul-on-igav-läheme-kõik-ja-mõnitame-Taurit-aga-kui-meil-temalt-midagi-vaja-on-siis-käitume-ilusti mentaliteet.
Ma saan aru jah...ma tõmban end tatti ja räägin lollusi ja olen üldse nõme...aga jah...suhteliselt sõbralik on lindistada mu juttu ja seepärast siis mind (arvatavasti vähemalt) kuu aega mõnitada. Tegelikult see ei ole see, mis mind häirib...laske käia, tehke edasi, mida iganes...aga ärge siis kutsuge end mu sõpradeks ja ära pöörduge minu poole, kui teil midagi vaja on.
Note to yourself:
Ma olen valinud endale väga vale seltskonna (suuremas osas)
Ma olen liialt hea (nende töllakate vastu)
Ma peaks reaalselt neile kuidagi selgeks tegema, et mind see nii sitaks häirib, kui mu "sõbrad" mulle hinge situvad.

Miks kurat ma olen selline? Eludeboris ja enekamõtetega, aga ikka naeratava näoga. Et sellest koormast pääseda suitsetan ma paki päevas ja tõmban end korra nädalas täiesti mälusse (hetkel olen alkoholist 2 päeva ja suitsetamisest u 36h eemal olnud). Ja pärast vihkan end selle pärast, mida ma teinud olen. Ja mu "sõbrad" on mulle "toeks" ja situvad mulle hinge ning teevad sellega mu enesetunde veel sitemaks. One can only take so much. Ja ma ei taha ise ka teada, mida ma selle all mõtlen.
Olen jah emolaps, aga persse...kui ma ei väärtusta raha ega teiste kannatusi ega midagi füüsilist ega otsi elu mõtet, vaid elan tunnete najal, siis ma lihtsalt olen selline. Kurat...lepi sellega või get nahhui...mitte ära ilgu mu kõrval iga päev 8-st 15'ni (ja vahel ka kauem).
Ma ei saa enda süüd eitada...ise ma teen totrusi ja lähen ikka nende "sõprade" juurde tagasi (lootuses et nad on paranenud,aga hui!). Ma ei tea, miks ma seda teen. Nad on harjunud sellega, et nad võivad mulle ükskõik mis sitta kokku keerata, aga ikkagi olen ma see, kes järgmine kord oma pilli laenab või koduseid töid näitab või kelle juurde crashida saab. Ma lihtsalt olen selline. Ja nagu mulle üks tõeline sõber ja väga tark tüdruk ütles, siis "need kõige paremad inimesed saavadki kõige rohkem elult näkku." Kurat....ma pean ikka üks ilmatuma hea inimene olema siis.

Ma lihtsalt ei saa....miks ma seda saasta kannatan, miks seda mulle tehakse ja mida kuradit ma ette võtan? Ma lukustan end vaid teekonnale kool-kodu (kohvik mõne päris sõbraga) ning nädalavahetustel õhtuti väljas ei käi. Enne jõule pidudel ei käi (suudaks ma 6 kuud kaine olla, suudaks ma kõike), baarides ei käi, putkast suitsu ei osta, poest alksi ka mitte ja lihtsalt elan orbikuelu kuni ma saan selle pusle, mis kunagi mu elu oli, taas kokku pandud. Ning ma loodan, et ma selle protsessi käigus kaotan ära paar tükki: suitsetamine, joomine (jah, ma tahan hakata täiskarsklaseks ja Aguri ideaallapseks, tõepoolest just seda ma tahan) ning liigne südameheadus. Praegu aga....praegu olen ma lihtsalt võimetu midagi positiivset tundma. Aga valu tunnen ma oi kui hästi (ja sellega pole keegi viimasel ajal just väga kitsi olnud). Niiet jah, kui keegi seda lugema peaks sattuma, siis palun, tehke üht kahest: mõelge natukene oma käitumise üle ja katsuge mõelda ka seda, mida te sellega põhjustate...või siis öelge minust lahti, ignoreerige mind täielikult ja unustage, et ma kunagi olen olemas olnud.
Sellist suitsiidset maailmavalu käes piinlevat emolast pole ju küll mitte kellelegi sõbraks vaja.
Enekani...