Hey remember that time I tried to save a pigeon with a broken wing?

Ja ma tean, et ma pean olema õnnelik, nähes kõike on hea minu elu.

Ja mu elu on tõesti hea. Ma olen palju ponder'inud kõige üle...ja tegel on mu elu lihtsalt ülihea. Ma kipun liigselt vinguma ja muresid endale otsima.
Mul on pere, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ja ma olen selle üle õnnelik.
Mul on sõbrad, kellest ma tean, et nad ei jäta mind iial hätta...ja armastavad mind sama palju kui mina neid.Ja selle ülen olen ma õnnelik.
Mul on üle mõistuse palju materiaalseid asju, mida pole paljudel. Ma ei vaja paljusid asju, kuid nad siiski on mul. Ja ma olen ka selle üle õnnelik.

Ma lihtsalt loon endale ise probleeme, olen liialt ahne, tahan kõike ja kohe, ei viitsi selle nimel tööd teha, olen laisk jne.

Ma ei saa lubada, et ma edaspidi alatasa õnnelik lillelaps oleks, ma tean end selleks liialt hästi. Aga ehk loen ma aeg-ajalt seda posti ja meenutan endale, mille üle rõõmu tunda...mitte mille pärast deboritseda.

Oh jah...La vie en rose...(mis meenutab mulle: minge kõik Edith Piaf'i filmi vaatama..see oli meeletult hea ikka küll).

Ma olen nüüd mitu head päeva kodus haige olnud...palju vaba aega, palju filme vaadanud. Mulle hakkab tunduma, et minust on saanud Tarantino talendi suur austaja. "Death proof" oli meeletult hea mumeelest. Samuti ka "Four rooms"...jne

Homme on mul sõidueksam jälle...hoidke pöialt.