Catch a falling star, you'll go far in the pageant of the bizarre

Jälle haige. Paar päeva ilma antibiootikumideta ja angiin lõi tagasi. Istun jälle oma 38.5 palavikuga kookonis maal, olen uuel haiguslehel. See kuu pole veel kordagi tööle jõudnud, ma loodan, et ma ikka jõuan sinna. Katseajal kuu aega haiguslehel olla pole just kõige muljetavaldavam. Kuigi selline asi ei tohiks midagi lugeda. Eks näeb.

See "puhkus" on mingil määral hea. Ma ei salli seda osa, kus ma päevad otsa totaalne laip olen ja palavikuga võitlen ja suurema osa ajast magan, aga kui ma ärkvel olen, palavik madalam on ja ma selgem olen, siis see annab aeag mõelda. Eelmine nädal, kui ma end paremini tundsin ja linna kolisin, oli mul üks hetk väga veider tunne: ma istusin kodus ja ei teinud praktiliselt midagi ja mul oli tohutu vajadus end linna vedada. Miski nagu rõhus ja ütles, et ma raiskan oma aega siin kodus istudes, kuigi ma teadsin väga hästi, et on neljapäev, linnas pole kedagi, linnas pole midagi targemat teha, kui kodus. Samuti olen ma linnas olles tundnud: miski ei paku pinget, ma raiskan oma aega, mul oleks kodus nii palju paremat teha. Aga kui ma kodus olen, siis ma teen neid asju ja see ei tundu üldse tähtis ega oluline. Nõiaring.
Ma arvan, et see on üksielamise üks kõrvalnähte: mulle on antud vabad käed teha ükskõik mida ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Sest mul ei olnud kumbagi neist tunnetest, kui ma vanematega elasin. Samas, siis ma käisin koolis ja ei käinud nädala sees väljas jne. Ehk on ka see mingi faktor. Ja nüüd, kus ma oma haiguspäevi maal vanemate juures veedan, ei ole mul ka mingit rõhuvat tunnet, et peaks end linna ajama. Samas, ma olen ka hetkel haige. Nii et ma ei tea, mida sellest mõelda.

Ma olen ka sõjaväe peale mõelnud. Ma isegi ei karda/pelga seda nii väga. See võib midagi päris head olla isegi. Okei, ma jääks ilma oma juustest ja näeks inetu välja ja peaks mingeid sõduriasju tegema, aga kui ma sealt välja tuleks, oleks kõik mu kohustused tehtud ja ma saaks päriselt hakata oma elu üles ehitama. Pluss see arvatavasti lahendaks nii mõnedki küsimused ja probleemid, mis mul praegu on. Eks me näe. Kõik on arstliku komisjoni teha. Kui mul mingit viga küljes ei ole, siis ma ei hakka ka lolli mängima seal.

Aga jah. Mis seal ikka. Ma paranen ja hoidke teie ennast, mu sõbrad, kes seda blogi loevad. Ja teised ka muidugi.
Näeme