Mida kõrgemale sa ronid, seda valusamini sa kukud. Ma juba tean seda. Seepärast oskasingi ma seda kukkumist ette oodata.
Asjad ei püsi, kõik möödub. Möödub hea ja möödub halb. Pikalt oli väga hea, aga praegu on parajalt halb. Aga ma saan hakkama, olen alati saanud ja saan ka edasi.
Mis siis toimub?
Hetk, mil sa mõistad, et vaatamata kõigile pingutustele, jääb sus ikkagi midagi puudu, on üks väga halb hetk. Ma olen seda juba mitu korda mõelnud, tajunud ja proovinud midagi ette võtta. Aga siiani tulult. Tagumine aeg oleks seda muuta.
Keegi, kes on mulle väga kallis, on mulle korra öelnud, et mulle meeldib end kannatajaks teha. Ma usun, et tal on õigus: mul on nii mõndagi mille pärast rõõmustada ja võrreldes paljude teistega, on mu palju vähem, mille pärast kurvastada. Ometigi, siin ma nüüd istun ja jälle haletsen ennast. Aga see pole nii, nagu eelmistel kordadel. Ei. See on teisiti. Ma saan aru, et ainuke võimalus end parandada, on end tõeliselt kätte võtta. Jah, ma jätan jälle suitsetamist ja joomist maha. Kes mind vähegi teab, see võib öelda, et ma vist olen proovinud rohkem maha jätta kui üldse suitsu teinud. Aga need on need põhilised ebatasasused, mis mind häirivad. Ja kui ma tahan kunagi endaga rahul olla, siis ma pean need rumalused maha jätma.
Hetkel aitab mind mahajätmises selline tore haigus nagu närvikanalipõletik. Pidi olema mingi tuulerõugete tüsistus vist. Ei ole nakkav, lihtsalt mu üks külg ja lümfisõlmed on parajalt üles paistetanud ja mul on palavik 38 ümber. Ei soovita kellelegi. Seetõttu ei ole mul mingit soovi isegi suitsude järgi, ja kui olekski, siis ma lihtsalt ei suudaks end välja ajada neid ostma. Ja ma klammerdun sellesse ja vaatan, kuidas ma seekord hakkama saan.
Muude asjadega on nii, nagu ta on. Mu isiklik elu ei ole küll hetkel liiva jooksnud, kuid mul on tunne, et see teeb seda lähiajal. Ma ei tea nüüd, kas see on halb või hea, aga igatahes suudan ma asja natukene rohkem mõistusega võtta. Kõik ei ole minu süü, mõned inimesed lihtsalt ei sobi ja nii ehk naa, ma kiindun liialt kergesti. Vaatame, kuhu perroonile see rong saabub, aga kus iganes see ka poleks, ma tean et ma saan jälle hakkama. Mitte küll kergelt, aga saan.
Ma nüüd lähen ja taandun magama mõneks tunniks, ma loodan. Tahaks sellest haigusest lahti saada, ma käin ju ometigi tööl ja haiguslehtede jms asjadega ei taha ma liialt mässata. Lennujaama ma homme õhtul ei jõua, olen kindel, ning ma ei usu ka, et ma Protesti jaoks end neljapäevaks vormi saan, aga järgmiseks esmaspäevaks tahan ma kindlasti rajal olla. Kui kõik õnnestub, siis on see esimene suitsuvaba nädal alates augustist. Ja nüüd, kus ma Protestitöö ära lõpetan, on mul palju rohkem aega enda jaoks. Ja sõprade jaoks. Sest ma ei saa nendeta. Olgu mis on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar