pühapäev, 9. november 2008

Welcome to our world, we are the wasted youth, and we are the future too

Mu tervis on juba suhteliselt korras, olen tagasi oma vana elustiili juures: jaurame aga sihitult mööda linna, jee. Või noh, pea-aegu.

Mul oli eile üks väga tervendav päev. Ma ei mäleta, millal ma viimati midagi sellist tegin. Igatahes, kõigepealt läksin Miaga Kumusse (kus ma pole väga pikka aega käinud) vaatama sürrealistlikku fotograafianäitust. Käisime lõppkokkuvõttes terve maja läbi, olime paar tundi seal ja siis läksime Kohvicumi malet mängima. Ma sain Mialt pähe. Aga hea mäng oli. Siis läksi Mia koju, ma sain Katjaga kokku. Selle tüdruku otsekohesust peab armastama. Ta ütles mulle otse näkku, et ma olen aeg-ajalt päris tüütu. A fresh breeze. See on päris hea, kui keegi sulle midagi ausalt ütleb, sest liiga palju on mu ümber seda võltstaluvust ja -komplimente jne. Mitte ainult minu ümber, vaid siin maailmas üldiselt. See selleks.
Siis sain Marjuga kokku, istusime Hundis, sõime ja siis saatsin ta marsa peale. Mann on alati üks tervendav kogemus. Ma ei näe teda viimasel ajal eriti tihti, aga kui kord näen, siis on kõik kohe ülihästi. Mu isla bonita ja keelatud ma.
Igatahes...siis läksin saiakasse, liitusin Angi, Arle ja Reedaga, meiega liitus veel Martin Saar oma kahe tuttavaga ja me maandusime Kaheksasse. Ma pole seal kunagi üle paari minuti veetnud, liiga fancy koht. Aga eile oli täpselt paras. Ma sain eriti head rohelist jääteed, teiste kokteilid/joogid olid ka põnevad. Ja salatid nägid vähemalt head välja. Tundub, et rahulikuks istumiseks täiesti adekvaatne koht, eriti kui on soov juua midagi teistsugust, mitte tavalisi kohvijooke või teed.
Ja siis tõi Angi mind koju, kuna ma ei olnud hommikul autot võtnud, et Kumusse minna. Angi sõidab mehelikumalt kui mina, halb. Koju minnes oli juba alguses imelikult pime: tänavavalgustus ei põlenud. Ja mitte ükski aknaruut ei värelenud teleka hõbeekraani toonides. Kõik oli pime, välja arvatud paar üksikut küünalt mõnel aknal. Elekter oli jälle ära läinud. Läksin koju, istusin hämaruses, mängisin kitarri umbes tunnikese ja siis jäin magama.
Ilus päev.

Järgmine plaan on teatrisse jõuda, mina - jorss, kes ei ole kunagi osanud teatrit päriselt hinnata. Ma usun, et on aeg sellele uus võimalus anda. Vaatame. Pealegi on tuleb Linnateatrisse "Arbuusisuhkrus", nii et ma ei saa sellest mööda vaadata. See on märk.

Tauri, out.

3 kommentaari:

Evaaa ütles ...

sul on nii palju sõbrannasid

Tauri ütles ...

Oi...neid on veel rohkem, kui siin postis märgitud. Asi pole soos, ma kogun enda ümber häid inimesi.

Doris ütles ...

"Angi sõidab mehelikumalt kui mina, halb."
Jap, ilmselt seepärast GAGi hoovist tema auto teisaldatigi.